Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu. Seetõttu pole ka ime, et just Ameerika Nimeseltsi poolt välja antav ajakiri pretendeerib maailma ühe juhtiva nimeajakirja tiitlile(Must 2000:39). Antud selts uurib nimede panemise praktikat nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Euroopa onomastikakeskuseks on Belgias välja antav ajakiri Onoma, kus on avaldatud ka Eesti uurijate töid(Must 2000:39). 1.1. Onomastika1 ja Onomastika2 Selleks, et Eesti nimeuurijate tööd kergendada võttis professor Aadu Must koos paari kaastöölisega ette suure töö ja koostas aastaks 2000 andmebaasi Eestis 19.sajandil pandud perekonnanimedest. Ettevalmistused olid pikad ja aeganõudvad, lahendada tuli mitmeid keerulisi probleeme. Üheks suuremaks probleemiks kujunes asjaolu, et 19. sajandil mindi vanalt kirjaviisilt üle uuele ja seetõttu muutus ka nime kirjapilt, samuti hakkasid maalt linna kolinud inimesed oma vana nime kirjutama saksapäraselt
Annika Hussar. Kohanimede peatüki on kirjutanud Peeter Päll (eeskätt ajaloolise osa ja praeguse kohanimeseaduse käsitluse) ning Evar Saar (võru kohanimed ning kohanimekorralduse ülesanded). Ärinimede peatüki on kirjutanud Eve Alender. Peeter Päll on kirjutanud nimekorraldusest üldiselt, võõrnimekirjutuse osa, koostanud kirjanduse loetelu ning ühtlustavalt toimetanud kogu uurimuse teksti. Uurimuse valminud osi arutati projekti raames Vellaveres 18. oktoobril 2002 toimunud nimeuurijate nõupidamisel. Sellel osales ning on uurimuse tervikteksti retsenseerinud ja toimetajale märkused esitanud Marje Joalaid Eesti Keele Instituudist. Analüüs kajastab töö valmimise (15. jaanuar 2003) aegset seisu. 2 NIMEKORRALDUSEST ÜLDISELT Nimekorraldust käsitatakse tavaliselt keelekorralduse allosana, ent võrreldes üldise keelekorraldusega on tal mitmeid erijooni: a) nimekorralduses on tähtsam osa mitmesugustel juriidilistel aspektidel,
annaabi.ee 
