Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
tema algusest peale piiramata õigusi oleks ehk tahtnud piirama hakata. 1253. a. lõpul vabanes
Riia piiskopkond ja Albert Suerbeer valib selle oma metropolitaankonna keskkohaks. Paavst
Aleksander IV kinnitab 20. I. 1255 ta selle koha peale, ühtlasi juurde lisades, et seejuures Rooma
kiriku ja armastatud poegade Saksa püha Maarja hospidali ordu meistri ning vendade õigused
peavad kõiges ning alati puutumata jääma (U. B. 279). Seda viimast tingimust ei olnud endise
paavsti Innocentius IV nimetuskirjas isegi Preisimaa kohta mitte, veel vähem oleks sellest
Liivimaa suhtes juttu võinud olla. 31. III. 1255 (U. B. 282) kinnitab seesama Aleksander IV
metropolitaankonna piirid, kusjuures imelikul viisil esineb Saaremaa, Tartu, Kuramaa, 4
Preisimaa, Ruteenia ja Versoovia piiskopkonna hulgas, mis selle metropolitaankonna peavad
moodustama, ka Viru piiskopkond, mis ometigi Taanile pidi alluma ja 1248. a. 24. II.
Innocentius IV poolt Lundi peapiiskopi omaks ka oli kinnitatud