Eneseväärikal inimesel näivad liigutused aeglastena, hääl sügavana ja kõne kindlana, sest see ei kiirusta, kes muretseb väheste asjade pärast, ja see ei erutu, kes ei pea midagi suureks -- kõrgenenud hääl ja rabelemine tuleb just sellest. (Nikom.eetika, 2007: 82-87) Leebus on vahepealne ägeduse suhtes. Kuna vahepealsel nime pole ja peaaegu samuti on ka äärmustega, siis samastame vahepealse leebusega, kuigi ta kaldub puudulikkuse poole, millel pole nime. Liialdamist nimetatagu teatud liigägeduseks, sest tunne on ju ägedus ning selle tekitajaid on palju ja mitmesuguseid. Suhtlemises ja seltskondlikus elus, ühistes vestlustes ja tegutsemises paistavad mõned inimesed meelitajatena: et meeldida, kiidavad nad kõike ega seisa millelegi vastu, vaid arvavad, et ei tohi ühelegi ettejuhtujale kannatusi valmistada. Sellele vastanduvad need, keda kutsutakse pahurateks ja tülinorijateks, kes kõigile vastu seisavad ja kellele ei loe midagi kannatusi valmistada. (Nikom
nelinurkne väljak, mil ringtee. Ehitiste fassaadid on avatud, vaid väljaku nurkadel on puudegruppe. Peaväravalt kulgeb Kulna sihis puiestee, varemalt oli härrastemaja sihilt puiestee ka põllul paiknenud rehehoone suunas. Kunstipärane haljastus jätkub teisel pool peahoonet vabakujulise pargina. Alleedena istutatud põlispuud, tiik (mis teenis ka viinavabriku huve), lilleparter, rohtaed ja mõisaansamblit piirav puiestikuna kujundatud tee moodustavad harmoonilise terviku. Lõpuks nimetatagu ka puuviljaaeda see hõlmab ulatusliku kivimüüriga piiratud ala endise aida taga. Eraldi tuleb rääkida ühest tänaseni säilinud kõrvalhoonest valitsejamajast. Hoone puudub 1828. aasta plaanilt, ta on märgitud alles 1849. aasta mõisasüdame üldkaardistusel. See tundub küllaldlase tõendina, et vaatamata mõningates allikates toodud palju varasemale ehitusajale , tuleb hoone valmimisajaks pidada 19. sajandi esimest poolt. Oma "ürgbalti" tüübilt kuulub ta küll nende
muutuse ja haigestumise. Järelikult kujutab prion endast geenivälise ehk epigeneetilise informatsiooni kandjat. Siiski ei saa prion eksisteerida geenidest sõltumatult, ka prionivalk on kodeeritud kromosoomides, haigusetekitajaks muudab prioni aga informatsioon, mis ei sisaldu geenides, vaid pärandub viimastest sõltumatult. Kokkuvõtteks tahaksin rõhutada, et eluprotsessid ei põhine ainult geenidel, vaid on ka midagi muud, nimetatagu seda siis elujõuks, entelehhiaks, jumalikuks sädemeks või milleks tahes, ja see miski on sama oluline, kui geenides talletatav teave. Tänapäeva geneetika võimsa arengu taustal kipub kõik muu peale DNA kergesti ununema, kogu elu püütakse taandada vaid geenide avaldumisele. Aga vähemalt senikaua, kui teadlased ei ole võimelised elusrakku katseklaasis sünteesima, ei mõista me täielikult elu olemust. Siin seisab ees avar tööpõld
(2) 6 Teaduselu 18. sajandil Kuigi kohalike rüütelkondade kapitulatsioonilepinguis Vene võimule oli kirjas punkt ülikooli töö jätkamisest, seda kaua siiski ei järgitud. Hariduse seeme oli aga külvatud. Harrastusteaduste viljelemine oli alanud juba 17. sajandil, mil antud seoses võib mainida eesti keele uurijaid, kelle töö eesti kirjakeele arendamisel jätkus 18. sajandil. Nimetatagu siinkohal eeskätt Anton Thor Hellet (16831748) ja tema 1732. aastal valminud käsitlust eesti keele grammatikast ja sõnaraamatut ning 1739. aastal ilmunud piiblitõlget, mis tegi põhjaeesti kirjakeelest hilisema eesti rahva ametliku suhtlusvahendi. 18. sajandil võimaldas professionaalsemat lähenemist teadusele 1724. aastal Peterburis loodud Teaduste Akadeemia, millega esimesed Eesti aladelt pärit mehed liitusid 1730. aastatel. 18
laseb endast kõnelda kui protsessi osast. Tegelaste käitumist kirjeldatakse välise motoorika tasemel. Teost saab neutraalne akt, otsekui oleks, selle sooritanud marionett, kel puudub inimlik suhtumisvõime ja tahe. Nii ei valitse oma käitumist ka tegelane, kelle seest nagu tõuseks esile mingi temast sõltumatu mehhanism. Vetemaa loodud maailmas ei ole tegelaste käitumine mitte niivõrd tahte ega seesmise veendumuse tulemus kui mingi paratamatus, nimetatagu seda kas «iseliikuvaks masinavärgiks», «sundseisuks». «vabajooksuga kulgemiseks», «absurdseks isevoolu mehhanismiks» või veel kuidagi teisiti. Niisiis ei tunnistata siin mingisugust aprioorsust isiksuse kõlbelistes veenetes, vaid käitumises valitseb stiihiline, automaatne tegevus. Erakordse käitumise, nagu tapmise, reetmise või surmaga silmitsi seismise, madaldab argiteoks
Eesti meditsiiniloo historiograafia27 Põhjalikumad eestikeelsed meditsiiniloole pühendatud kirjutised hakaksid ilmuma 1920. aastatel. Peamiseks panustajaks toona oli dr. Siegfried Talvik ( Mahukamatest eestikeelsetest käsitlustest meditsiiniloo eri valdkondade kohta mainitagu J. Saarma Psühhiaatria minevik ja tänapäev (Tallinn, 1982) ning Kurjast vaimust vaevatud (Tallinn, 1968) ning J. Raudsepa Kirurgia läbi sajandite (Tallinn, 1968). Eesti (Tartu Ülikooli) kesksetest töödest nimetatagu V. Kalnini poolt koostatud Tartu Ülikooli arstiteadlasi (Tartu, 1996), M. Toomsalu Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid (Tartu, 2002). Olulised on Tartu Ülikooli ajaloo üldkäsitlused, eriti 1982. aasta oma. H. Gustavson on kirjutanud eesti meditsiiniloole mitu olulist raamatut: Tallinna vanadest apteekidest (Tallinn, 1972); Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816 (Tallinn, 1969); Meditsiin Tallinnas XIX sajandist kuni 1917
annaabi.ee 
