armastan suhteliselt realistlike tegelasi. Samuti oli kahju, et paljud Molière dialoogide lõigud läksid näitlejate vuristamise tõttu kaduma. Minu arust rõhutati tihtipeale valesid asju ning tähtsad ütlused ei jõudnudki publikuni. Mõned näitlejad nagu näiteks Katariina Lauk ja Ago Soots mängisid mitut rolli. Sellepärast oli vaatajatel raske jälgida kummas rollis tegelane parasjagu on. Ago Soots mängis mõlemat tegelast nii ühesuguselt, et nimesildita oleks võimatu selgeks teha, keda ta hetkel kehastab. Katariina Lauk oli minu silmis mitmekesisem, ta suutis päris hästi mängida pealetükkivat Arsinoé'd ning tagasihoidlikku ning arukat Éliante'i. Tema mängus segas mind aga taaskord kunstlik ülemängimine ning miimika üleküllus, mille tõttu publiku pilk fokuseeriti pigem näitlejale endale kui tema sõnadele. Markus Zohner'i kiitmiseks saab öelda, et ta oskab publikut kaasa haarata ja pakkuda teatrielamust
teenistusest abiellumise tõttu. Kaks teist daami preili Wolf ja preili Schroeder olid ametis olnud juba rohkem, kui 10 aastat. Nende töövõime kahanes. 1942 aasta novembrikuu viimastel päevadel viidi 10 nooremapoolsemat neidu kõrgema ülemjuhataja palge ette. Kiirrong, mille vagunisse nad astusid, saabus järgmisel hommikul Rastenburgi jaama Ida-Preisimaal. Sealt edasi mootorvaguniga sõitsid nad metsa, mis peatus väikese nimesildita putka ees. Seal me pidime ka elama hakkama. Koht oli elutähtsate mugavustega. Seal elati, kuni ühel südaööl tulid kaks käsundusohvitseri, kes viisid nad Hitleri juurde. Astusid nad suurde ruumi ja jäid seisma otse kirjutuslaua vastu. Hitler tuli naeratades ja pikkamisi kätt tõstes ning kätles siis kõiki. Küsis kõigilt nime ja kodukohta. Siis tõstis füürer jälle käe tervituseks ja oligi kõik. Esialgu pidid nad jääma Rastenburgi paariks päevaks, kuid selleks kulus mitu
annaabi.ee 
