Allkirja kasutamine Allkiri ehk signatuur on omakäeline nimekirjutus dokumendil, mis väljendab allakirjutanu nõusolekut dokumendi sisuga või selle teatavaksvõtmist. Kirjaoskamatud kasutavad allkirja asemel kolme risti. Me kõik kasutame seda, kui peame kas andma nõusoleku, kohalolekukontrollis, tingimustega nõustumisel või muudes olukordades. Allkirja võltsimine lepingul on kuritegu. Dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega
määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa. 3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940 Rahvusriigi sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu pöörama ka isiku-, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele, 3) nimede muutmine. Nimekirjutus Nagu eelnevas öeldud, valitses nimede kirjapildis segadus. Eri dokumentides võis ühe ja sama isiku nimi olla kirjas eri kujul, erinevates keeltes. Üldiselt loeti algkujuks isiku sünnimeetrikas olevat nimekuju (Teder 1939: 20). Muus keeles kirja pandud nimede transkribeerimisel võeti aluseks Akadeemilises Emakeele Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas välja töötatud ümberkirjutusreeglid (seltside keelelisi otsuseid avaldati jooksvalt ajakirjas Eesti Keel)
Üritustele saab panna ka nimesid. Erialade nomenklatuur keemilised elemendid, lindude ja loomade nimetused jms. Nimedena koheldakse neid rahvusvahelises plaanis. Suured nimeteaduse käsiraamatud annavad nimeliike nagu domeeninimed, kirjutame väikese tähega, aga neid käsitletakse juba nimedena, lähevad kokku ärinimedega. Poliitiliste sündmuste nimed, meditsiini terminid, tuultenimetused, aastaaegade nimed, laadanimed jms. NIMEKIRJUTUS. Nimel on kirjalik ja suuline vorm. Nimi on ühtaegu tähis, saab küsida, millisel juhul nimi täidab oma funktsiooni paremini, kas suulisel või kirjalikul kujul? Üldiselt suuline kuju on vahelduv, keegi ei suuda keelt kasutada suuliselt perfektselt. Me ei häälda kõiki häälikuid, suuline suhtlus tekitab moonutusi, nimede kui tähiste funktsioon on see, et nimi ei saa talitada täisväärtuslikult. Kirjalikult on nimi must-valgelt olemas, tekkinud nime-objekti seos.
Rohkem on nimesid paikades, kus inimene aktiivsemalt tegutseb, samuti seal, kus maastikuvormid on mitmekesised. , nt rannaalad. Võimalik on välja arvutada nimetihedus see on kui palju tuleb kohanimesid ühe km2 kohta. Soomes on keskmiselt 6-8 nime. Eestis on see aga 12-13 nime km2. Maailma kohanimed- kehtib traditsioon ning suhteliselt konservatiivne. Seaduspära, mille järgi lähedam ja tuntum koht on eestipärasema nimega nt pihkva mitte pskov, riia mitte riga. Üldine nimekirjutus lähtubki eelkõige antud rahvale ainuomasest kultuuriruumist. Vahetu toponüümiline e kohanimeline ruum piirneb enamjaolt etnliste asutusala ja selle lähiümbrusega. Nii näiteks kasutame me oma lähiümbruse kohta eestistatud kohanimesid ning mida kaugemale, seda rohkem tarvitame juba võõrkeelseid. Kohanimede eestikeelset õigekirja saab kontrollida EKI kodukal. Eesti keele reeglite järgi kirjutame kohanimed enamasti nii nagu neid kirjutatakse ka kohapealses ühiskonnas
annaabi.ee 
