arvu jagatis. Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja andaate on 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna ei ületa häälte künnist (5%). Ringkonnamandaat Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat. See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel, et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist)
Honore Mirabeau 1789. aastal, kuid Euroopas võeti see süsteem esmakordselt kasutusele rohkem kui sada aastat hiljem 1899 Belgias parlamendi esindajatekoja valimistel. Proportsionaalset ehk võrdelist valimisviisi on võimalik kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Sellise süsteemi puhul saavad nimekirjad mandaate enamvähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Kõige klassikalisema võrdeliste valimiste süsteemi puhul hääletatakse kinniste nimekirjade kaupa. Nimekirjasisene järjekord pole muudetav, sisse saavad nimeldrjas eespool olevad kandidaadid. Valija peaks tegema oma valiku nimekirjade programmide põhjal. Kinniste nimekirjade nõrk külg on, et suur osa valijaist ei suuda nii abstraktselt mõelda (aastail 19191933 kehtis Eestis just selline valimisviis, tänapäeval kasutab seda Rootsi). ,,Puhast" proportsionaalsust pole rahvusvaheliselt välja kujunenud, oluline on olnud vaid proportsionaalsuse üldpõhimõtete rakendamine, erinevad variandid on lubatud
Enamusvalimiste tulemuseks on tavaliselt stabiilne üheparteiline valitsus, mis töötab ametiaja lõpuni. Võrdelised valimised e proportsionaalne valimissüsteem. Idee pärineb Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. On kasutusel enamikus demokraatlikes riikides. Saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Valija annab hääle tervele nimekirjale, nimekirjasisene järjekord pole muudetav (kinnised nimekirjad), sisse saavad eespool olevad kandidaadid. Sveitsis ja Luksemburgis lubatakse valida korraga rohkem kui üks partei nimekirjas esitatud kandidaat. Eeldab valikut nimekirja programmi, mitte isikute järgi. Tavaliselt ei saavuta ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja võimule tulevad mitmeparteilised valitsusliidud (koalitsioonid) või vähemusvalitsused, see on hea alus vastuolude tekkeks,
o ringkonnamandaat - lahtise nimekirja alusel. Nimekirjad saavad kohti lihtkvoodi alusel. Mandaatide jagamisel osalevad vaid need nimekirjad, mis said üleriigiliselt rohkem kui 5% valijate häältest - nn. valimiskünnis. Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes 9 valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks mingi erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat. See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel, et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist)
c. Valimiskünnis Riigikokku pääsevad vaid need erakonnad, kes saavad vähemalt 5% kogu riigis antud häältest. d. Isikumandaat Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli (lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis). e. Ringkonnamandaat Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. f. Kompensatsioonimandaat Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust. g. Eelhääletamine
c. Valimiskünnis Riigikokku pääsevad vaid need erakonnad, kes saavad vähemalt 5% kogu riigis antud häältest. d. Isikumandaat Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli (lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis). e. Ringkonnamandaat Ringkonnamandaat: Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. f. Kompensatsioonimandaat 9 Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust
c. Valimiskünnis Riigikokku pääsevad vaid need erakonnad, kes saavad vähemalt 5% kogu riigis antud häältest. d. Isikumandaat Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli (lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis). e. Ringkonnamandaat Ringkonnamandaat: Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. f. Kompensatsioonimandaat 9 Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust
nummerdatakse vastavalt valija eelistustele. Enamusvalimiste tulemuseks on tavaliselt stabiilne üheparteiline valitsus, mis töötab ametiaja lõpuni. Võrdelised valimised e proportsionaalne valimissüsteem. Idee pärineb Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. On kasutusel enamikus demokraatlikes riikides. Saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Valija annab hääle tervele nimekirjale, nimekirjasisene järjekord pole muudetav (kinnised nimekirjad), sisse saavad eespool olevad kandidaadid. Sveitsis ja Luksemburgis lubatakse valida korraga rohkem kui üks partei nimekirjas esitatud kandidaat. Eeldab valikut nimekirja programmi, mitte isikute järgi. Tavaliselt ei saavuta ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja võimule tulevad mitmeparteilised valitsusliidud (koalitsioonid) või vähemusvalitsused, see on hea alus vastuolude tekkeks, koalitsioonipartnerid
annaabi.ee 
