) jne. Sellised nimetused on enamasi tugeva negatiivse konnotatsiooniga. Fraseoloogilised liitumid, mis koosnevad sisu poolest loogiliselt liitunud elementidest ja millel on olemas analoog vaba või metaforiseerunud sõnaühendi näol: pime kana pimekana, üks silm ükssilm jne. Sellistes sõnades märgib adjektiiv nimisõna liiki. Siia kuuluvad ka määrsõnalise esikomponendiga liitumid (püsti kurat püstikurat jms), milles esimene pool iseloomustab nimekandjat seisundi oleku või olemisviisi kaudu. Nominaalfraas Isikunimetusena esineb ainult selline nominaalfraas, mille aluseks on substantiiv, sest inimese nimetamise määrab tegelikkuse objekt. Fraseologism kui nimisõnafraas, kus peasõna laiend väljendab nimisõnaga tähistatu tunnust. Siia kuuluvad adjektiivatribuudiga fraasid (valge vares, igavene juut), genitiivatribuudiga fraasid (kurva kuju rüütel, saksa Mihkel), fraasid, kus
millega Shakespeare tähistas Taanimaa printsi. Võttis kasutusele termini „loogikalised pärisnimed“: näitavad asesõnad (see, too, nood) ja pärisnimed, mis ainult näitavad, aga ei ütle objekti kohta midagi. Gardiner jaotab nimed 2-ks: kehastunud ja kehastumata. Algselt on olnud kehastunud nimed. Kui räägime Mariast, siis kunagi on olnud keegi Maria. Kui tänapäeval uurima Maria nime, siis mitte algset nimekandjat, vaid abstraktsiooni tuhandetest Mariadest, kellel see nimi on. Gardiner oli Russelli suhtes kriitiline: kui sõna pelgalt näitamise asemel ka tegelikult tähendab midagi, pole see enam nimi (nt sepp kui amet vs Sepp). Filosoof/lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole tähendus nime tähenduses keskne. Vahet pole, kas on tähendus või mitte. Oluline on see, kuidas nimi kasutusse tuleb
Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. 3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama
annaabi.ee 
