seaduse põhjal tuli isikud 1826. a ja edaspidi iga kolme aasta tagant toimuvate hingeloenduste ajal kanda revisjonikirjadesse uute võetud perekonnanimedega. Samade nimedega tuli talupojad üles märkida ka kirikuraamatutesse. Esimesi täielikke nimestikke pidid sisaldama alles 1826. a hingeloendid. Esimene osa talupoegadest pidi vabastatata 1823. a jüripäeval. Esimese priiusekuulutamise eel 21. augustil 1822 andis Liivimaa kubermanguvalitsus välja patendi, milles selgitatakse nimedepaneku korda. Mõisavalitsused pidid mihklipäeval talupoegadele nende prrikssaamisest teatades ühtlasi igalt vabastatavalt talupojalt küsima, millise perekonnanime see endale ja oma lastele on valinud. Valitud nimed tuli kanda nimestikesse. Hilisemates järkudes vabastatavad talupojad võisid oma varem vabastatud sugulaste nimed või, olles iseseisvad, valida nime ise. (Leesment 1940: 4.) Sellest patendist teavitati 30. Septembril 1822 ka Liivimaa Ülemkonsistooriumi.
Kastehein, Kaljujärv. Siin-seal säilib kohalikku koloriiti ja murdeelemente ( -mätsa, -palang, Rõemus). Palju oli liitsõnu, liitsõnaliste nimede lõppudes saavad populaarseks -oks, -raag, -vere, -pere, -pärg, -soo, -soon(Must 2000: 63). Kokkuvõte Eestlaste nimed kujutavad endast hiigelsuurt ja mitmekesist uurimismaterjali. Meie perenimede hulk on väikese rahva kohta hämmastavalt suur, põhjuseks oli perekonnanimede panemise aegse nimeloome rikkus ja mitmekesisus. Eesti rahvas polnud nimedepaneku ajaks veel omal maal peremees, sellest tuleneb suur saksakeelsete nimede suur osakaal. Nimede mitmekesisusele aitasid kaasa erinevad paikkondlikud traditsioonid ja seegi, et eesti keel ei olnud veel valmis - maa erinevates osades räägiti erinevat murdekeelt. Need olid ka põhjuseks, miks paljud nimed aja jooksul kirjapilti muutnud on. Oma panuse nimede mitmekesisusele andis Eesti Vabariigi aegne nimede eestistamise kampaania, mille käigus
lisanimi (nt amet, koht, hüüdnimi) + eesnimi, isikunimi + talu + amet. Revisjonides tundub, et lisanimi on päritavaks muutunud. Perekonnanimede teke üks põhjusi oli pärandamine, olgugi et maa ei pruukinud olla talupoja omand, siiski märgiti see soodustuse või tagatise jaoks mõisnikule ära oma pojad. Mõisnik sai ikkagi ise otsustada. 1826 pidid Liivimaal olema kõikide talupoegade nimed hingeloendis kirjas. 1822 selgitati nimepatendiga nimedepaneku korda: peremehed valisid endale ja naisele-lastele nimed ise ning ütlesid mõisnikule, kes nimed edasi ütles. Ei tohtinud valida mõisnike ja kuulsuste ega lolle nimesid. Nimedepaneku kulg pole kirjalikult säilinud, aga teada on, et mõned ametnikud polnud nõus talupoegade sammhaaval nimetamisega, mis ilmselt mõjutas kubermangu otsuseid. 1823 pidi pandama kõigile nimed ära, kel veel seda polnud.
annaabi.ee 
