mis ulatub Sarust Luhametsani ning läbib loodeosas madalsoometsaga kaetud ja kuivendatud Kagu-Eesti ühe suurema Kerreti soo (5545 ha). Hargla nõo kirdeosa liitub Vagula järvest edela pool Võru orundiga, mille suurem osa asub Haanja kõrgustiku jalamil. Vagula järve lõunakalda märg liivaseid ürgalluviaalseid ja järveveetasandikku, mis läheb lõuna pool üle kõrgustiku kuivaks sanduriks, katavad vastavalt niiskusoludele kas soostuvad, rabastuvad või nõmme- ja palumetsad. Võru orund on põhja pool looduses raskesti määravate piirjoontega nõguvorm. See on kujunenud vana reljeefi üle 120 m sügavuse oru kohale, mis on jääaegadel suures osas mattunud (Tavast, Raukas, 1982). Lääne osas, Vagula järve kohal on orund 6-7 km laiune ja laugveeruline, ida pool kitsenedes aga Lindoral vaevalt ühe kilomeetri laiune , kuid kuni 40 m sügav.(Arold 2005: 230-232) VEESTIK
suurune. Saare põhjaossa jäävad veel Kärrslätti ja Diby järv. Varem oli neid seitse, kõik tekkinud madalatest merelahtedest. Säilinud veekogud on madalad, kinnikasvava 3 rannajoonega. Vormsi ainuke oja on Vae, mis algab Prestviigi järvest ja suubub Hullo lahte. Mullastik Vormsi muldade kooslused on tüüpilised Lääne-Eesti rannikualale. Sealsete muldade omadused ja levik sõltuvad peale reljeefi, mulla lähtekivimi ning niiskusoludele veel merevee mõjust ning maakoha vanusest. Erinevatest mullaliikidest on Vormsi saarel enamlevinud rähksed (kokku 1914 ha), glei- (2051 ha) ja rannikumullad (1375 ha). Saarel esineb kaks teineteisest mullastikuliselt erinevat piirkonda. Vormsi lääneosas on mullatingimuste kompleksi määravaks faktoriks lähtekivimi karbonaatsus ja aluskivimi pinnalähedus. Saare idaosas esinevad tasased liigniisked alad, kus on soodsad eeldused soostunud muldade tekkeks ja arenemiseks.
Leku-kond aluskate Aluskatted leku-kond ja leku-pe tagavad katusekonstruktsiooni pikaajalise kaitse niiskuse eest Leku-kond aluskattel on alumine pool kaetud niiskust siduva viltja kihiga, mis takistab võimaliku kondensvee voolamist ja selle tilkumist soojustusse. Aluskate on valmistatud kihilise ehitusega polüetaanist, tänu millele on saavutatud hea tõmbetugevus ja mehaaniline kestus Kasutus: Tuulutavates katusekonstruktsioonides, kus lisaks välisele niiskusoludele on võimalik ka kondensvee teke TEHNILISED ANDMED Rulli mõõtmed 1,5 *40 (60 m2/rull) Aluskatte paksus 0,2 Materjali kaal 140g/m2 Veeauru läbilaskvus 6,2*10-12 kg/m2 * s * Pa Tõmbetugevus 530 N/50 mm pikisuunas 530 N/50 mm põikisuunas
Tugevamad tuuled puhuvad novembris ja detsembris. Aasta sademete hulk on Hiiumaal 500-600 mm. Kõige rohkem 4 sajab Hiiumaa keskosas, keskmiselt üle 600 mm aastas, samal ajal kui rannikualadel registreeritakse keskmiselt 500-550 mm sademeid. Muld- ja taimkate Pinnakattekaart näitab Hiiumaa muldkatte erisuste kujunemise eeldusi lähtekivimite kaudu. Et kõige laialdasema levikuga on liivad, siis on vastavalt niiskusoludele kujunenud muldade arenguread alates luidete kuivadest leedemuldadest (LI-III) kuni leede-turvastunud muldadeni (LGI; vt tabel 1.4), millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad, mis on kujunenud merelistel liivadel. Need on suuremalt jaoltsoostuvate metsade ja rohumaade mullad. Omaette on eristatud leede-gleimullad (LG) mida on 12,6%-l vaadeldavast alast. Neil kasvavad
järgnevas eluviaalses horisondid (E) on huumusesisaldus 0,4-0,7%. Bt-horisondi on huumusesisaldus samal tasemel väljauhtehorisondi omega või isegi ületab seda [2 lk 32]. 3.3 Leetjate muldade bioloogiline aktiivsus Leetjate muldade mullaelustiku tegevusest ja juurestikust hõlvatud kith on suhteliselt tüse tänu mulla strukutuursusest tingitud heale õhustatusele ning rikkalikust peenesisaldusest tingitud optimaalsele vegetatsiooniperioodi stabiilsete niiskusoludele. Samal ajal on leetjate muldade bioloogist aktiivstust piiravaks teguriks mõõdukas happesus, mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Seoses leetjate muldade lähtekivimite karbonaatsusega on nendel moodustunud mulda sattuv varis aga tuha-ja kaltsiumirikas, mis soodustab selle intensiivset muundumist ja soodsat humifikatsiooni kulgu [2 lk 33]. 3.4 Leetjate muldade füüsikalised omadused Lõimise järgi on leettjad mullad domineerivalt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ning
kuusikud ja männikud. Leetjate muldade huumuskate, mille all esineb eluvieerumise tunnuseid, on keskmisehuumuslik (2,4-2,8%), võrreldes metsamuldadega on see väiksema huumusesisaldusega. Üldlämmastiku sisaldus on leetjatel metsa- ja põllumuldadel suhteliselt sama 0,15-0,16%. Tänu mulla struktuursusest tingitud heale õhustatusele ja rikkalikust peenesisaldusest tingitud optimaalsetele ning vegetatsiooniperioodil stabiilsetele niiskusoludele on leetjate muldade mullaelustiku tugevusest ja juurestikust hõivatud kiht suhteliselt tüse. Tüseduse tõttu ei karda need mullad lühemaid põuaperioode. Mulda iseloomustab ka mõõdukas happesus, mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Enamus leetjaid muldi on lõimiselt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ja saviliivasid liivsavidel. Muldade profiil on vertikaalselt diferentseerunud. Leetjate põllumaade pH on 5,8-6,1, mis sobib hästi taimekasvatuseks
kagusuunalised, valdavalt moreenrannaga künniselised neemed nagu Saaremaa lääneosas. Need vahelduvad liustiku kulutusnõgudesse kujunenud väikeste lahtedega. Nende varem kaugemale kagusse ulatunud sügavamaid osi märgivad madalad järvikud, kohaliku nimetusega laisid. Pinnakattekaart näitab Hiiumaa muldkatte erisuste kujunemise eeldusi lähtekivimite kaudu. Et kõige laialdasema levikuga on liivad, siis on vastavalt niiskusoludele kujunenud muldade arenguread alates luidete kuivadest leedemuldadest kuni leede-turvastunud muldadeni, millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad, mis on kujunenud merelistel liivadel. Need on suuremalt jaolt soostuvate metsade ja ka rohumaade mullad. Väga huvitavad on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke.
annaabi.ee 
