kirburohi); vee all või kaldataimena (väike konnarohi). Teatav amfiibsus on omane enamikule veetaimedele. Hüdrofüütide kõrval on teiseks suureks taimerühmaks need, kes kasvavad veepiirilähedal, alumise osaga vee sees, olles võimelised ka ajutiselt veest välja jääma või üleni vee all olema - KALDAVEETAIMED. Kolmandaks rühmaks on veepiirist kõrgemal kasvavad, liigniiskele pinnasele kohastunud HÜGROFÜÜDID e. niiskuselembesed taimed. Kaldaveetaimede ja niiskuslembeste taimede vahele on raske kindlat piiri tõmmata. Üldiselt lähtume tüüpilisest, keskmise veetasemega südasuvisest olukorrast. 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? Põhjataimed; Elodeiidid - põhja kinnitunud, veesisesed taimed, õisik veepinna kohal; Tseratofülliidid - nõrgalt kinnitunud veesisesed taimed, võivad kerkida pinnakihti. 4. Kuidas defineeritakse litoraali
uued taimed asetage algul varjulisse ossa, et nad saaks juured kasvatada, muidu võivad päikese käes hukkuda. Vesisalat Pistia stratiotes ja vesikarikas Stratiotes aloides on väga head vetikate tõrjujad ja kalad armastavad neid. Veesisesed taimed on veekogu bioloogilise seisukohalt väga tähtsad nad toodavad palju hapnikku ja tarbivad rohkelt toitaineid veest (vetikatele ei jää midagi) Head veepuhastajad on harilik kuuskhein Hippuris vulgaris ja räni-kardhein Ceratophyllum demersum. Niiskuselembesed taimed - harilik kalmus Acorus calamus,varsakabi Caltha palustris, iirise Iris ja priimula Primula liigid istutage märgalasse või kuni 40cm vette (sõltub taimest). Ärge istutage ühte potti erinevaid liike tugevam tõrjub nõrgema välja. KALAD Kalade soetamisel tuleb veekogu nii planeerida, et vesi püsiks puhtana ja veekeskkond oleks stabiilne. Tiigivesi ei tohi suvel liialt soojeneda rajage piisavalt suur tiik(vähemalt 60cm sügav ja maht 500l)
Tuntumad sugukonnad on hiilgekiillased Corduliidae, vesikiillased Libellulidae, tondihobulased Aeschnidae. Liikide arv: 5600, Eestis 58 liiki. Kirjandus: Martin, M., 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn Selts: Nahikulised Dictyoptera Alamselts: Prussakalised Blattodea Prussakalised on väikesed kuni suured (4,0-95,0 mm), lameda kehaga putukad. Tundlad pikad ja peened. Eestiivad nahkjad, tagatiivad lehvikukujuliselt volditud. Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica. Liikide arv: 3600, enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera
6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused Liigniiskuse tunnused Mulla liigniiskus avaldub mullaprofiili morfoloogiliste ja sellel mullal kasvavate taimede (puude) väliste tunnustena. Välistunnused avalduvad kõigepealt taimede nõrgavõitu kasvus ja madalates saakides. Liigniisketel maadel kasvavas metsas on puude võrad ümmargused ning aastane juurdekasv väike. Puude okstel on rohkesti samblikke. Metsa all kasvab karusammal, sfagnum jt. niiskuselembesed taimed. Liigniiskuse tunnuseks on ka pärast lumesulamist või sademeid pikaks ajaks maapinnale jääv pinnavesi. Liigniiskus avaldub ka mullaprofiili morfoloogiliste tunnustena - profiili mineraalse osa gleistumises ja huumushorisondi toorhuumuslikkuses või turvastumises. Alaliselt liigniiskete muldade profiili pealmise kihi moodustab tavaliselt turvas. Liigniiskuse pahed Liigniiskuse suurimaks paheks on õhupuudus mullas. Vesi, küllastades mulda, tõrjub sealt õhu
annaabi.ee 
