aerotolerantsed anaeroobid kasvavad eelistatult anaeroobsetes tingimustes ja hapnik ei avalda neile pärssivat toimet; mikroaerofiilid on aeroobid, kuid kasvavad madalamatel hapnikukontsentrat- sioonidel (210%), kui see on õhus (20%). pH. Enamik mikroobe kasvab hästi pH 5,58,0 juures, kuid esineb ka ekstreem- setes tingimustes, s.o väga happelises (pH 15,5) ja väga aluselises (pH 8,511,5) keskkonnas kasvavaid mikroobe. Neid nimetatakse vastavalt neutrofiilideks, atsidofiilideks ja alkalifiilideks. Enamik baktereid on neutrofiilid, samal ajal kui mikroseened eelistavad kergelt happelisi tingimusi (pH 46). Optimaalne kasvu pH kajastab ekstratsellulaarset pH-d. Kuigi üldjuhul kasvavad mikroobid küllalt suures pH vahemikus, on nende tolerantsus limiteeritud. Drastilised pH kõikumised mõjuvad mikroobidele surmavalt, lõhkudes ära plasmamembraanid või inhibeeri- des ensümaatilisi reaktsioone. Bakter sureb, kui rakusisene pH langeb alla 5.
Molaarse kontsentratsiooni saavutamiseks on vaja kõrge afiinsusega transportereid. Sellised transporterid peavad olema võimelised töötama tingimustes, mis tavalised transporterid inaktiveerib (kõrge osmolaarsus ja ioonide kontsentratsioon). 26. Bakterite kohanemine väliskeskkonna pH muutustega. Vastavalt kasvukeskkonna pH-le klassifitseeritakse baktereid atsidofiilideks (optimaalne pH < 4), neutrofiilideks (optimaalne pH on 6-7) ja alkalofiilideks (pH optimum 8-9). Ekstreemsetes tingimustes kasvavates bakterirakkudes toimivad mehhanismid, mis hoiavad nende tsütoplasmaatilise pH (pHi) neutraalse ning säilitavad ekskreteeritud ja rakupinnale eksponeeritud valkude aktiivsuse. Võimet hoida tsütoplasmaatilist pH-d (pHi) konstantsena sõltumata väliskeskkonna pH (pH0) kõikumisest nimetatakse pH homöostaasiks. E. coli kasvab maksimaalse kiirusega väliskeskkonna pH 6,0-8,0 piires,
vihm), siis selleks, et rakud ei lõhkeks vee sissetungimise tõttu, väljutatakse rakust kiiresti orgaanilisi osmoprotektante ja K ioone, vähendamaks vee juurdevoolu. Töötavad spetsiifilised surve poolt aktiveeritavad kanalid, mis on laia spetsiifikaga, võimaldades rakust välja viia betaiini, proliini ja K + ioone. Kohanemine pH muutustega Vastavalt kasvukeskkonna pH-le klassifitseeritakse baktereid atsidofiilideks (optimaalne pH < 4), neutrofiilideks (optimaalne pH on 6-7) ja alkalofiilideks (pH optimum 8-9). Ekstreemsetes tingimustes kasvavates bakterirakkudes toimivad mehhanismid, mis hoiavad nende tsütoplasmaatilise pH (pH i) neutraalse ning säilitavad ekskreteeritud ja rakupinnale eksponeeritud valkude aktiivsuse. Tsütoplasmaatilise pH (pHi) regulatsioon 67 Võimet hoida tsütoplasmaatilist pH-d (pHi) konstantsena sõltumata väliskeskkonna pH (pH 0) kõikumisest
happelistes muldades ja aluselistes järvedes. Kuigi bakterid on kohanenud kindla pH väärtusega, siis taluvad nad laias laastus pH kõikumist 3 väärtuse võrra (1000-kordset vesinikioonide kõikumist). Bakterite kasvatamisel on olulised kolm pH väärtust, alumine (kõige happelisem), mida bakter veel talub, optimaalne ning kõige ülemine pH väärtus (kõige aluselisem), mida bakter veel talub. Vastavalt pH optimumile on bakterid jagatud kolme rühma: atsidofiilideks, neutrofiilideks ning alkalofiilideks. Atsidofiilsete bakterite pH optimum alla pH 4, neutrofiilidel pH 7 lähedal ning alkalofiilidel kõrgemal kui pH 8. Obligaatsed atsidofiilid, nagu Thiobacillus'e liigid, vajavad madalat pH-d vältimaks membraanide lahustumist ning rakkude lüüsumist neutraalsel pH-l. Enamik eukarüootide patogeene on neutrofiilid. Neutrofiilide tsütoplasma pH on umbes 7,5 7,7 juures. Erinevalt eukarüootidest peavad bakterid hakkama saama väga kõikuva keskkonna pH-ga.
annaabi.ee 
