Kui võtta positsioon, et kurjategijad tunnistavad samu norme nagu meie, siis selleks, et nad saaksid kuritegusid toime panna, peavad nad kuidagi konkreetse situatsiooni jaoks need üldkehtivad normid neutraliseerima. Kui neutraliseerimisviisi ei oleks, siis tagajärjeks peaks olema selge psüühiline häire, sest indiviid ei saa jätkuvalt ilma raskete psüühiliste tagajärgedega rikkuda norme, mida ta seesmiselt omaks on võtnud. Neutraliseerimisteooria pakub välja erinevaid neutraliseerimismeetodeid: 1. Kahju eitamine: Kurjategija on mingisuguses situatsioonis ja teab, et mingisugune keelunorm on olemas. Tema käitumine keelunormi rikub. Selleks, et keelunormi kehtestada, peab ühiskonnal olema mingi eesmärk. Ühiskond otsustab keelunormi kehtestada. Kehtestamise eesmärgiks peab olema mingi negatiivse tagajärje ühiskonnas ära hoidmine. Kõik keelunormid tahavad midagi halba vältida.
Kui noor ka valib sõbrad, jääb see valik ikkagi arusaadavaks ka sellele, kes allub seadusele. 2 Ebaharilikkus seisneb võib-olla vaid selles, et hälvik võib oma olulisi rikkumisi väga sageli vaadelda väikese grupi huvides toimepandavate tegudena. Kuid see on erisus ikkagi ainult astmes, mitte olemuses. Antud teooria puhul käib arutelu, kas neid neutraliseerimismeetodeid kasutatakse enne või pärast kuriteo toimepanemist. Kas kurjategija peab juba enne neutraliseerima üldkehtiva moraalinõude toime? Ühest küljest ollakse arvamusel, et see toimub ainult enne kuriteo toimepanemist, sest see on oluline selleks, et kurjategija saaks otsustada kuriteo toimepanemise kasuks. Kui otsustamine on siis tehakse seda alateadlikult, mitte arutlemise ja kaalumise tulemusena. Isik võtab juba kujunemisel omaks teatud põhjendused, millistes
annaabi.ee 
