BORIS GROYS "STALIN-STIIL"
Peale Stalini surma need vormid lagunesid ja sündis nüüdne keskpärane ja eneseusalduseta nõukogude
kultuur, põhisuunaks neotraditsionalism (toetub 19. saj kogemusele, aga ka näiteks Ahmatovale ja
Bulgakovile). Selle raamides on utopism eksitus. Seega kaasaegne määratlus avangardi ja sotsialistlik
realismi kohta oleks "nihilistlik sortsitsemine". Nõukogude Liidus on need mõlemad tabu, nagu häbiplekk.
Sealjuures suruvad neotraditsionalistid peale uut kaanonit - usuvad, et on tabanud mineviku tõelise vaimu
(avangard uskus, et on leidnud tuleviku tõelise vaimu). Nad on avangardistide peale võimuiha pärast
pahased, aga ise tegelikult tahavad sama (lihtsalt erinevates (vanades) vormides ühiskonda ümber
kujundada).
Nõukogude postmodernistlik kunst on vähemal või rohkemal määral neoavangardistlik. Tekkis Moskvas
1970-ndate alguses. Seda nimetatakse "sots-art'iks (sotsialistlik realism + pop-art). Selle esindajad
annaabi.ee 
