Klassitsism
Valgustusaja mõtlejad olid
veendunud, et on olemas mõistuspärased loodusseadused ning nendel põhineb maailmakord.
Mõistuse seadusi järgiva eluviisi eeskujusid leiti antiikajast.
18. sajandi viimasel kolmandikul tekkis antiikajavaimustuse mõjul kunstistiil, mida nimetatakse
klassitsismiks. Seda nimetust kasutatakse peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas. Inglismaal ja
Prantsusmaal, kus antiiki jäljendav kunst barokk-klassitsism oli valitsev ka 17. sajandil, tuntakse
seda stiili neoklassItsismina. Klassitsism tekkis vastukaaluks rokokoostiili fantaasiaküllusele,
kujunes välja Roomas aastail 1760-1770 ning levis Euroopas 1830-ndate aastateni. Kaks sakslast –
arheoloog ja kunstiajaloolane J. J. Winckelmann ja maalikunstnik A. R. Mengs ühendasid
maalikunsti reformimiseks „ideaalse ilu“ kreeka-rooma voorusliku sisuga. Winckelmann kirjutas, et
vanakreeka kunsti iseloomustab „õilis lihtsus ja vaikne suurus“. Neid omadusi taotles ka
klassikaline kunst.