SISSEJUHATUS Riigikogu poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a jõustunud karistusseadustikuga loobutakse senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes neile ka uue sisu. Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Teo karistatavuse tuvastamiseks on olemas kindel kontrollskeem. Materjalis antakse ülevaate
Pigem on tegemist iseseisva kodifikatsiooniga. Eesti uue karistusõiguse eripära on selles, et juba süüteo legaaldefinitsioonis tuuakse ära deliktistruktuur (koosseisupärane, õigusvastane, süüline tegu) Süüteoga on tegemist ainult siis, kui tegu on toime pandud tahtlikut, erandina ka ettevaatamatusest (KarS §15), süüteo eest saab karistada vaid isikut, kes on selles süüdi (32) jne. Eesti KarS reformi käigus loobuti nõukogude karistusõigusele omasest neljaelemendilisest süüteomõistest ning võeti kasutusele kolmeastmeline neoklassikaline ja finalistlik süüteomõiste. Vastavalt delitkistruktuurile on üle ehitatud seadustiku üldosa 2. pt. (1. Süütegu: 1. jagu Süüteokoosseis, 2. jagu Õigusvastasus, 3. jagu Süü) Karistatavus tuleb kindlas järjekorras, nagu see on ette kirjutatud seaduses ning mida võib ette kujutada järgmise ei-ja-skeemina. Skeem on üle ehitatud põhidelikti järgi
annaabi.ee 
