Maismaaga võrreldes jääb antud näitaja tunduvalt alla. Maismaa biomass pinnaühiku kohta on 12,34 kg/m2. Praeguste seisukohtade järgi on kõik loomade hõimkonnad tekkinud maailmameres peale küüsikloomade. Meredes pole klassidest hulkjalgseid, kahepaikseid ja küüsikloomi. Veekeskkonna elustiku võib tema käitumise ja veekogus jaotumise järgi jagada mitmeks bioloogiliseks rühmaks: planktoniks (hõljum), bentoseks (põhjaelustik) ja nektoniks (mitte planktoni hulka kuuluvad organismid, kellel on suur liikumisvõime). Ookeani taimestik ja loomastik Igas sügavusvööndis on taimestik ja loomastik isesugune. Litoraal on veekogude mitmekesiseima elustikuga ja suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja-taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja
Läänetuulte hoovus. 4. TAIMESTIK Troopilistes ja soojades meredes esinevad pruunvetikad harvem. Üks neist on mariadru (Sargassum), mis moodustab Atlandi ookeanis Sargasso meres tiheda ujuva massi(www.alkranel.ee). 5. LOOMASTIK Veekeskkonna elustiku võib tema käitumise ja veekogus jaotumise järgi jagada mitmeks bioloogiliseks rühmaks, nimelt planktoniks, bentoseks ja nektoniks. Planktoniks ehk hõljumiks nimetatakse kõiki väikesi organime kokku, kellel aktiivseks liikumiseks vajalikud elundid kas puuduvad või on nõrgalt arenenud ja kes justkui hõljuvad vees. See on muide õige vaid osa planktoniliste organismide koht, sest paljud neist suudavad sooritada sadadesse meetritesse ulatuvaid ööpäevaseid vertikaalseid rändeid. Mere fütoplanktonis on eriti väljapaistval kohal üherakulised vetikad ränivetikad, vaguviburvetikad, sinivetikad jt -,
Maismaa biomass pinnaühiku kohta on 12,34 kg/m2. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing) Praeguste seisukohtade järgi on kõik loomade hõimkonnad tekkinud maailmameres peale küüsikloomade. Meredes pole klassidest hulkjalgseid, kahepaikseid ja küüsikloomi. (Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Veekeskkonna elustiku võib tema käitumise ja veekogus jaotumise järgi jagada mitmeks bioloogiliseks rühmaks: planktoniks (hõljum), bentoseks (põhjaelustik) ja nektoniks (mitte planktoni hulka kuuluvad organismid, kellel on suur liikumisvõime). (Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Igas sügavusvööndis on taimestik ja loomastik isesugune. Litoraal on veekogude mitmekesiseima elustikuga ja suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja- taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida.
õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng. Zooplanktonid külmades vetes keriloomad ja aerjalalised, vesikirbulisi vähem. KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit) Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised,
annaabi.ee 
