arengus, tema armastus ja tugi aitasid noorel poeedil üle elada traumeerivad kogemused lapsepõlvest. Ta õppis Jaroslavli Gümnaasiumis viis aastat (1832- 1837), kuid näitas vähe huvi üles õpingute vastu. 1838. aastal lasi ta isa ka Nikolail sõjaväelist elu tunda, ta saatis Nikolai 16-aastaselt Peterburi sõjaväeakadeemiasse. Ta läks sõjaväeakadeemia asemel Peterburi Ülikooli, kus tal tekkis võimalus õppida, mida ta tegi 1839. kuni 1841. aastani. Nekrassovi isa ei toetanud oma poega enam peale seda, kui ta ülikooli pärast sõjaväest lahkus, tänu sellele elas ta ekstreemsetes tingimustes vaevalt ots-otsaga kokku tulles. Pärast oma esimese luulekogu "Unelmad ja helid" avaldamist 1840. aastal sai kuulda ta venemaa 19.sajandi kõige tähtsama kirjanduse kriitiku halvustavat arvamust oma töö kohta. Nekrassov läks isiklikult raamatumüüjate juurde ning eemaldas kõik koopiad oma esimesest luulekogust.
Ave Altvälja 10 klass Häid raamatuid on palju. On häid romaane, häid õpikuid ja on ka häid kriminulle ja reisikirjeldusi. Iga inimene arvaks kindlasti erinevalt. Kindlasti on pea kõigist raamatutest mingit abi. Kas või reaalsusest põgenemiseks. Minu jaoks on, aga teistest üle ainult üks raamat. Raamat mida ma ikka ja jälle üle lehitsen ja leian sealt alati midagi uut ja õpetlikku, mis sobib just praegusesse hetke. Anatoli Nekrassovi "Perekond-tarkuse algus" sattus minu kätte, kui ma ootasin oma teist poega. Seda soovitas mulle minu mehe ema. Suhtusin sellesse alguses kerge üleolekuga, kuna ma eriti ei usu sellistesse raamatutesse. Kui ma, aga korra selle raamatu lahti tegin, siis ei suutnud ma enam seda käest panna. Tundus, et seal raamatus on olemas vastused kõikidele minu küsimustele ja rohkemgi veel. Kuna perre oli sündimas teine laps, siis loomulikult
Modesti esimesed katsetused vaatas just tema üle. Õpingud tõid suurt kasu ja ka teadmiste soov, tänu sellele istus ööd läbi raamatute taga, päevadel kestis mõttetu sõjamehe-elu. Ajanappuse tõttu jättis ta sõjaväeteenistuse, kuna tundis muusika kutsumust. Teosed Mussorgski alustas romanssidega ja väikeste orkestripaladega. Ta nägi vaimusilmas elavaid inimesi ja stseene rahva elust, kui lõi teoseid. 1864. aastale viisistas ta Nekrassovi luuletuse ,,Kalistrat". See oli väike dramaatiline stseen, üles ehitatud vastandlikele kujunditele. Siis valmisid ,,Jerjomushka hällilaul"( Nekrassovi sõnad), ,,Uinu, talupoja poeg"(Ostrovski sõnad), ,,Hopakk"(Shevtshenko sõnad), ,,Armas Savvishna" ja ,,Vaeslaps" tema enda tekstidele. Järgmisena pakuti talle, kirjutada muusika Pushkini draamale ,,Boriss Godunov". Ooperi keskmeks sai inimene ja rahvas, nende saatused. Tekkis kartus, et ei lubata lavastada seda ooperit tsensuuri tõttu
Aastate jooksul on maailmas palju muutunud, millega kaasnevad ka muutused pereloomelises käitumises. 20. sajandi keskel oli tavaline abielluda noores eas ja saada kohe lapsi, kuid tänapäeval ei peeta oluliseks abielluda, vaid valitakse hoopis vabaabielu, lapse saamine lükatakse edasi ja üha rohkem on üksikvanemaid. Suurenenud on perevormide mitmekesisus ja aktsepteeritavamaks on muutunud samasoolised suhted. 20. sajandiga on perekonnasuhted muutunud tunduvalt. Anatoli Nekrassovi ja Natalja Geizani raamatus ,,Perekonna loomine" on öeldud, et 21. sajandil vaadeldakse armastust ning suhteid paaris ja perekonnaruumis kui uue aja inimese teadliku loomingu ruumi. Ajaga on inimestel tekkinud rohkem võimalusi ja inimestel on kindlad sihid, mida elult soovitakse, maailmavaated on muutunud, mille tõttu abiellumine ei ole enam nii populaarne. Euroopa Liidus on 1980. aastast alates abielutunnistuste väljastamise hulk kaks korda vähenenud.
eestindu, mis ilmus aastast 1956 peatükkide kaupa ,,Loomingus" ja 1964 eraldi raamatuna. Kõigist nimetatud teoste tõlgetest on välja antud kordustrükke. Aastail 1951-1955 nõudis Betti Alverilt palju energiat F.R. Kreutzwaldi saksakeelse kirjavahetuse tõlkimine Kirjandusmuuseumi väljaanneti tarvi. Ta on veel tõlkinud J. W. Goethe draama ,,Götz von Berlichingen", M. Gorki jutustused ,,Lapsepõlv" ja ,,Minu ülikoolid", N. Nekrassovi ja H.Heine luulet ning K.J. Petersoni saksakeelsed luuletused. 1962 avaldati ,,,,Loomingu" Raamatukogus" Betti Alveri poeemivalmik ,,Mõrane peegel". Betti Alver lüürikutalent elustus 1964.aastal, kui kirjanik oma luuletuste valikkogu ,,Tähetund" (1966) ette valmistades kirjutas uusigi. Nimiluuletusele anti 1967 Juhan Liivi nimeline auhind ja tulemata ei jäänud ka ametlik tunnustus 1966. aastal Eesti NSV teenelise kirjaniku ning 1981 rahvakirjaniku tiitli näol. B
Kirjanik näitab, mida tuleb ja mida on võimalik teha tuleviku heaks. Tähtsal kohal teoses on ka naise vabastamise probleem naise ebavõrdset ja mahasurutud seisundit peab Tsernõsevski senise elukorralduse üheks suuremaks paheks. Perioodi silmapaistvam luuletaja oli N. Nekrassov (1821 1878), keda on nimetatud ka talupojalaulikuks. Peamiseks kujutlusobjektiks on tema loomingus tööinimese ränkraske elusaatus, millele kirjanik kogu südamega kaasa elab. Nekrassovi silmapaistvaim poeem ,,Kellel on Venemaal hea elada" kõneleb Vene küla masendavast viletsusest, talurahva õigusetusest, lõppematust üle jõu käivast tööst. A. Ostrovski (1823 1886) on pälvinud kirjandusloos "vene draama isa" nimetuse. Ta õppis oma eluteel põhjalikult tundma vene kaupmeeskonna suletud maailma, kus valitses ohjeldamatu kasuahnus, rahavõimule ja kivinenud tavadele tuginev põikpäisus, jõhkrus ja harimatus. See "pimeduseriik"
kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu. Oma loomingus sageli rahvaluule motiive kasutav Vaarandi on eesti suulist pärimust mõjutanud ka muul moel kui "Saaremaa valsi" sõnade kaudu. 3. DEBORA VAARAND TÕLKIJANA Debora Vaarandi oli ka viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest, muuhulgas Bertolt Brechti, Alfred Adleri, Aleksei Tolstoi, Veera Inberi, Juri Nagibini, Mihhail Prisvini, Eduard Bagritski, Viktor Nekrassovi, Maksim Gorki, Olga Bergholzi, Anna Ahmatova, Katri Vala, Eino Leino, Aleksis Kivi, Georg Trakli ja Laila Hirvisaari loomingut. 1987. aastal ilmunud meeneraamatus "Aeg tuli:" on esindatud nii Vaarandi tõlked Ahmatova luuletustest kui ka vastupidi. See on eesti ja vene kirjanduse üks olulisemaid kohtumisi. 8 4. "Ööviiul" 1956 Ühel üürikesel viivul hämaram on valge öö. Ja siis salus lõhnaviiul valjult helisema lööb.
kirjanduslukku jäänud muinasjutud, jutustused, poeemid ja eelkõige muidugi tema kuulus värssromaan ,,Jevgeni Onegin". Teise tuntud poeedi Mihhail Lermontovi(18141841) loomingus valitseb rahutu romantiline hing ja möllavad tunneteleegid. XIX sajandi üks säravamaid vene poeete on Fjodor Tjuttsev (18031873) olgugi et kirjandus ei olnud temale elukutse. Tjuttsev uskus selle maa erilisusse ning ettemääratusse ja on seda väljendanud ka oma luules. Nikolai Nekrassovi (18211878) arvates on poeesia peamiseks allikaks poeedi võlg oma rahva ees. Tema poeemi ,,Harjuskid" hakati armastama sedavõrd, et seda lauldi kõikjal Venemaal kui rahvalaulu. Nekrassovi loomingu väärikaks finaaliks sai poeem ,,Kellel on Venemaal hea elada", mis näitas nii kujukalt venelaste rahvusliku enesetunnetuse kasvu. Üle maailma on kuulsad Fjodor Dostojevski (18211881) romaanid,,Kuritöö ja karistus" ning ,,Vennad Karamazovid"
Jaani tädi Mara, kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Luges nad enamuses kõik läbi, mõned igavamad jättis küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või "Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga luges hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnud pikki abstraktseid arutlusi poliitikast. Tänini on Jaanil meeles Ilja Kazakevitöi "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest .Õige mitu korda luges Aleksei Tolstoi "Peeter Esimest". Puht sõjaraamatutest olid lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivli st Karpaatideni". Arkadi Gaidari teosed talle erilist muljet ei jätnud, küll Lev Kassili "Mu kallid poisid", Kaverini "Kaks kaptenit" ja Katajevi "Valendab üksik puri". Vanaisa kõrvalt luges ka Vene-Jaapani sõjaromaane "Tsusima" ja "Port-Artur"
1843. aastal lõpetab D kooli ja astub siis inseneride komandosse, kus teenib pool aastat. Ta lahkub teenistusest ning mõistab siis, et temast peab saama kirjanik. 1844. aastal alustab D tööd oma esimese originaalteose kallal ,,Vaesed inimesed". Ta kirjutab seda mitu korda ümber. D on endas kindel, kuigi tal kirjanikeringis tutvusi pole. Grigorovits viib käsikirja Nekrassovile, kes oli ajakirja Sovremennik toimetaja. Tammsaare kirjutis ,,Sissejuhatuseks" kirjavahetus D ja Nekrassovi vahel selle teose avaldamise kohta. Belinski kriitik. ,,Peterburi kogumikus" avaldatakse D esimene romaan. ,,Vaesed inimesed" selleks ajaks oli D tutvunud pr sotsiaalutopistlike ideedega (Saint- Simon utoopilise sotsialismikoolkonna alusepanija. Ta oli krahv; Fourier tema õpilane). Nende autorite töid avaldati tolle aja vene ajakirjades. Belinski oli neist ideedest väga huvitatud. Ka D maailmavaade langeb sel ajal Belinski maailmavaatega kokku aga seda ainult teatud mõttes
vastuolude kajastamine, sotsiaalsed konfliktid. Mitmed teadlased (Mendelejev, Pirogov) saavutavad oma töödega rahvusvahelise tunnustamise. Ühiskondliku liikumise mõtte kandjad olid nn. revolutsioonilised demokraadid (Belinski, Herzen, Tsernõsevski, Dobroljubov), kes nägid kunsti ülesannet elu varjukülgede näitamises ja hukkamõistmises. Kirjanduses avaldusid need põhimõtted kõige selgemini nn. kriitiliste realistide Saltõkov-Stsedrini ja Nekrassovi loomingus, aga ka L.Tolstoi ja Dostojevski romaanides. Kujutavas kunstis peegeldub ajastu kõige selgemini rühmituse ,,Peredviznikud" töödes. Repini, Surikovi, Kramskoi jt. ajaloolised monumentaalmaalid olustikumaalid ja portreed ( näit. Surikovi ,,Bojarinna Morozova", Repini ,,Kurski kubermangu ristikäik", Polenovi ,,Moskva tagaõu", Repini Mussorgski portree, Perovi Dostojevski portree jne.) Nende aastate üheks iseloomulikuks jooneks muusikas oli võitlus kahe suuna vahel. Need olid nn
Jaani tädi Mara (ametlikult Marie Pael), kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Luges nad enamuses kõik läbi, mõned igavamad jättis küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või "Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga luges hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnud pikki abstraktseid arutlusi poliitikast. Tänini on Jaanil meeles Ilja Kazakevitöi "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest .Õige mitu korda luges Aleksei Tolstoi "Peeter Esimest". Puht sõjaraamatutest olid lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivli st Karpaatideni". Arkadi Gaidari teosed talle erilist muljet ei jätnud, küll Lev Kassili "Mu kallid poisid", Kaverini "Kaks kaptenit" ja Katajevi "Valendab üksik puri". Vanaisa kõrvalt luges ka Vene-Jaapani sõjaromaane "Tsusima" ja "Port-Artur". Mitu korda
annaabi.ee 
