või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris ning on kogu arenemise aja hästi kaitstud. Munadest kooruvad noored vähid erinevad täiskasvanutest. Areng on vähkidel küllaltki keeruline ning kestab pikka aega. Paljude liikide emased hoolitsevad pärast koorumist pikka aega oma järglaste eest. Pika ja keerulise arengu tõttu on suuremate vähkide massiline püüdmine viinud need liigid hävimisohtu.
Loomad paljunevad enamasti suguliselt, kuid esineb ka mittesugulist paljunemist (tavaliselt sigivad mittesuguliselt paljunevad loomad ka suguliselt). Hermafrodiitsetel (mõlemasugulistel) loomadel on isas-ja emassuguelundid ühes ja samas organismis. N: viinamäetigu, vihmaussid, kaanid. Lahksugulistel on emas-ja isassuguelundid eraldi organismides (selgroogsed). Neil esineb sugulist dimorfismi (isas-ja emasloomad on erineva kujuga) Mõnedel võib esineda ka partenogeneesi (neitsisigimist), mille puhul järglane areneb vijlastamata munarakust. Lootejärgus kahekordistub kromosoomide arv. N: mesilased, emased lehetäid, vähilaadsed. Munarakul ja seemnerakul on haplodine kromosoomistik. Viljastumisel tekib sügoot (viljastatud munarakk) ning diploidne kromosoomistik. KEHAVÄLINE VILJASTUMINE KEHASISENE VILJASTUMINE Küpseb palju sugurakke Küpseb vähem sugurakke
annaabi.ee 
