Väär on veendumus, et õpilased on olemuselt laisad või lahakad, ning pahatahtlikud. (lk 42) Õpetajast oleneb kas inimesed tahavad teha konkreetset ülesannet või mitte. (lk 44) Seega esmane ülesanne on õpetajal tõsta õpilaste enesehinnagut nii kõrgele kui võimalik. Kõrge enesehinnaguga õpilasi saab hinnata objektiivsemalt kui madala enesehinnaguga õpilasi, sest kõrge enesehinnaguga õpilane on suuteline taluma negatiiivseid hindeid. Reeglina ei ole suuteline madala enesehinnaguga inimenekamrmiks hindamiseks. Slleks, et inimesi hinnata on vajalikud põhireeglid: - Kõrge enesehinnag, usk enesesse ja oma võimekusse - Madala enesehinnaguga inimesi tuleb toetada vastavalt hindamisega. (lk 45) Diferentseeritud hindamine tuleb soovist õppimise kägus toetada õpilaste õpimotivatsiooni. Õpetamine peab olema kahel eeldusel: Diferentseeritd hindamisele eelneb diferentsseritud õpe.
oleks tekkinud seda sündmust ise nähes hoopis teistsugune arusaam. Meedia vib omada ka täiesti ootamatut efekti vaatajate uskumustele, hoiakutele ja käitumisele. 2) Hoiakud, mis phinevad afektiivsel infol: Mned meie hoiakutest baseeruvad lihtsalt kogemusel, st kui me korduvalt kohtame mingit objekti, siis me kujundame tema suhtes positiivse hoiaku. Seda nimetatakse eksponeerimisefektiks - piisab lihtsalt korduvast objekti nägemisest. Sel teel negatiiivseid hoiakuid tavaliselt ei teki. Mida tuttavamaks see objekt meile saab, seda enam ta meile meeldib. Kui aga selle objektiga seoses tekib midagi negatiivset, siis vib selle objekti suhtes tekkida ka negatiivne hoiak. Klassikaline tingimine on ka protsess, millega seostatakse mingi objekt mingi tundega. See toimib siis kui stiimul kutsub esile vastuse, mida ta esialgu(iseseisvalt) esile ei kutsunud. See vastus tuleneb
teistsugune arusaam. *Meedia vib omada ka täiesti ootamatut efekti vaatajate uskumustele, hoiakutele ja käitumisele. 2) Hoiakud, mis phinevad afektiivsel infol: Mned meie hoiakutest baseeruvad lihtsalt kogemusel, st kui me korduvalt kohtame mingit objekti, siis me kujundame tema suhtes positiivse hoiaku. Seda nimetatakse eksponeerimisefektiks - piisab lihtsalt korduvast objekti nägemisest. (R.Zajonc 1968). Sel teel negatiiivseid hoiakuid tavaliselt ei teki. Mida tuttavamaks see objekt meile saab, seda enam ta meile meeldib. Kui aga selle objektiga seoses tekib midagi negatiivset, siis vib selle objekti suhtes tekkida ka negatiivne hoiak, kusjuures see esialgne negatiivne hoiak vib muutuda veelgi negatiivsemaks. Ilmselt seetttu et kui me korduvalt näeme inimest, kes meile kohe üldse ei meeldi, siis see tekitab meis selliseid ebameeldivaid tundeid ja üleelamisi, mis suurendavad meie negatiivseid tundeid. Seega ei
arusaam. Meedia vib omada ka täiesti ootamatut efekti vaatajate uskumustele, hoiakutele ja käitumisele. Hoiakud, mis phinevad afektiivsel infol: Mned meie hoiakutest baseeruvad lihtsalt kogemusel, st kui me korduvalt kohtame mingit objekti, siis me kujundame tema suhtes positiivse hoiaku. Seda nimetatakse eksponeerimisefektiks - piisab lihtsalt korduvast objekti nägemisest. Sel teel negatiiivseid hoiakuid tavaliselt ei teki. Mida tuttavamaks see objekt meile saab, seda enam ta meile meeldib. Kui aga selle objektiga seoses tekib midagi negatiivset, siis vib selle objekti suhtes tekkida ka negatiivne hoiak, kusjuures see esialgne negatiivne hoiak vib muutuda veelgi negatiivsemaks. Ilmselt seetttu et kui me korduvalt näeme inimest, kes meile kohe üldse ei meeldi, siis see tekitab meis selliseid ebameeldivaid tundeid ja üleelamisi, mis suurendavad meie negatiivseid tundeid
annaabi.ee 
