M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Aina uusi koeri tuli juurde; neid tuli tormates üle aia ja iga nurga tagant.
Neegrinaine jooksis rutates köögist, taignarullimise kurikas käes, ja karjus: «Vakka! vait,
Tiiger! vait, Kirju! Vakka!» Ta andis enne ühele, siis teisele laksu, nii et nad ulgudes ära
jooksid; teised jooksid järele. Järgmisel silmapilgul olid pooled neist tagasi, sabadega mu
ümber vehkides ja sõprust otsides. Ega koerad pole pahad loomad.
Naise järele tuli väike neegriplika ja kaks väikest neegripoissi. Neil polnud muud seljas kui
takused särgid, nad hakkasid ema seelikust kinni ja piilusid mind ta selja tagant aralt nagu
neegrilapsed kunagi. Siis tuli majast joostes valge naine, umbes neljakümne viie või
viiekümne
aastane, palja peaga, kedervars käes. Ja tema järele tulid väikesed valged lapsed; need tegid
sedasama, mis neegrilapsedki. Naise nägu oli üleni naerul ja ta hüüdis mulle:
«Viimaks ometi sa tuled!»
Enne kui ma asjast arugi sain, pomisesin:
«Jah, proua.»
annaabi.ee 
