rahvamuusika ristumisel tekkinud revolutsioonilist muusikastiili. Selle eelkäijateks loetakse USA mustanahaliste töölaulu, spirituaali, bluusi ning ragtime’i. Džässi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist džässi, svingi ja nüüdisaegset džässi. Džässmuusikas on suur osa improvisatsioonil. Džäss vastandus kogu teda eelnenud muusikale. See oli emotsionaalne, ettearvamatu ja kirglik. Kuna džässi hakkasid esimesena esitama töölisklassi neegriansamblid, suhtuti sellesse halva eelarvamusega. Siiski oli džässil tormiline võidukäik 20. sajandi esimesel paarikümnel aastal. Džäss läks eelkõige peale noortele inimestele, kes tahtsid vastanduda oma vanematele. Seda käidi kuulamas kindlates klubides, nagu Cotton Club New Yorgis. Džässi levikut hõlbustas ka tehnika areng – esimeste vinüülplaatide välja andmisel salvestati ka džässmuusika esmakordselt plaadile The Original Dixieland Jass Band’i poolt 1917 aasta alguses.
Dzässmuusika, mis tekkis 19 sajandi lõpul, kujutab endast Aafrika ja Euroopa rahvamuusika ristumisel tekkinud revolutsioonilist muuskastiili. Tema eelkäijateks loetakse USA neegrite töölaulu, spirituaali ja bluusi. Dzäss vastandus kogu teda eelnenud muusikale. Ta oli emotsionaalne, ettearvamatu, kirglik ja tänu sellele täiesti vastuvõetamatu enamikele klassikalise muusika austajaile. Kuna dzässi hakkasid esimesena viljelema töölisklassi neegriansamblid, suhtusid ka jõuakamd inimesed sellesse tõsise eelarvamusega. Palju vastumeelsust jõukate konservatiivide poolt ei suutnud siiski takistada dzässi tormilist võidukäiku 20. sajandi esimesel paarikümnel aastal. Dzäss läks eelkõige peale noortele inimestele, kes üle kõige maailmas tahtsid vastanduda oma vanematele. Seda käidi kuulamas spetsiaalsetes klubides (näiteks Cotton Club New Yorgis). Noored said seal tantsida ja eirata igasuguseid
Seda hakati kutsuma dzässiks. See muusika sündis Lõuna-Ameerikas, ning kasvas välja USA neegrite töölauludest, spirituaalidest ja bluusist. Dzäss vastandus kogu teda eelnenud muusikale. Oluline osa dzässis oli improviseerimine ehk oma loomingu väljendamine, lisaks oli dzäss emotsionaalne, ettearvamatu, kirglik ja tänu sellele täiesti vastuvõetamatu enamikele klassikalise muusika austajaile. Kuna dzässi hakkasid esimesena esitama töölisklassi neegriansamblid, suhtusid jõuakamd inimesed sellesse tõsise eelarvamusega. Peamiselt kuulasid dzässi mustanahalised, sest paljude valgete arust tähendas dzäss midagi siivutut ja sensuaalset. Väideti, et dzäss mõjub tsivilisatsioonile halvasti, ning kindlasti ei tohtinud seda kuulata lapsed ja teismelised. Selle tõttu keelati see paljudes Ameerika osariikides. Lisaks hakkasid dzässi vastu võitlema õpetajad, kirikutegelased ja paljud teised inimesed. Kuid dzässi ei
annaabi.ee 
