inimeste päästmine või evakueerimine, merereostuse avastamine (nn lennutööd). Uus tehnoloogia suudab täita paljud ülesanded. Olenevalt kaalust, varustuse keerukusest, lennukaugusest jne mehitatakse õhusõidukid ühe või kahe piloodiga. Õhusõiduki meeskonda võivad olla lülitatud veel navigaator ja pardainsener. Kaasaegsed ärilises lennutranspordis kasutatavad lennukid lendavad valdavalt kahe piloodiga. Hindamatut abi osutavad lennuki- meeskondadele arvutipõhised pardakontrolli ja navigat-sioonisüsteemid. Et kindlustada lendamise turvalisus, lennuki seadmete õige kasutamine ja lennuoperatsioonide õige täitmine, on reisilennukis reeglina kaks pilooti: lennuki kapten ja esimene ohvitser. Mitmeliikmelises lennuki meeskonnas alustavad piloodid töötamist esimese ohvitserina, et saada piisavalt kogemusi kaptenitöö jaoks. Õhusõiduki kapten on õhusõiduki omaniku või valdaja määratud vajaliku ettevalmistuse ja
1340. aastast. Vedruga käitavad kellad ilmusid 1450. aastaks. Enne sajandi lõppu võeti kasutusele nüüdisaja tasku- ja käekelladest tublisti suuremad kantavad kellad. Need nõudsid täpsemat tööd kui ühegi varasema masina ehitamine. On öeldud: nüüdisaegne masinaehitus on sündinud kellassepa meisterlikkuse ja veskiehitaja oskuste armastusabielust. Kronomeeter Merekaubanduse kasvu tõttu tekkis vajadus täpsemate navigat-sioonivõtete järele. Laiust sai määrata astronoomiliselt, seda tundsid juba foiniiklased. 15. saj., hakati idast läände purjetades ookeani ületama. Nüüd muutus tähtsaks geograafilise pikkuse teadmine. Pikkuse teadasaamiseks tuli laeva (Päikese järgi) aega võrrelda mingi kindla punkti, näiteks Greenwichi ajaga. See nõudis täpse kella olemasolu laeva pardal. Mõte kasutada selleks mehaanilist kella tekkis 1530. a. Spindelregulaatoriga kella täpsusest ei piisanud. 1581 pani
annaabi.ee 
