Konspekt-10. klass
laastatud. Francois Villoni luules oli ka teine külg, nimelt pilkav ja satiiriline. Tema
pilkeluule oli isiklik ja kujundlikkus konkreetne. Selles sarnanes ta oma eelkäijale
pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi
isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas
rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda
ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju
iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»).
Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja
lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed
said?», mis on stroofist stroofi korduv lause luuletusest «Ballaad mineviku
naistest».
Villoni üks tuntumaid ballaade on «Villoni epitaaf», kus ta ei esita mitte