Artur Alliksaar
kannul mõõkade helk.
Jäävad eludest killud,
kuid on kadunud pelg.
Pole põhjust meil kurta,
et meid lämmatab äng,
kuni südant ei murta,
kuni veetleb meid mäng.
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.
Kirjandusmuuseumi käsikirjast
Viis minutit viimistletud viisakust
Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.
Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.
Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.
See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.
Eesti luule antoloogia
Kolm kosmogoonilist etüüdi
II
Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
annaabi.ee 
