raamatule lisaväärtust juurde - 2010 aastal käis Eestis C. R. Darwini sugulane Randel Keynes, kellelt siis paluti ka raamatusse sissejuhatav sõna, millest eespool juba ka juttu oli. Charles Robert Darwin oli juba lapsepõlvest saati suur loodusehuviline, kogunud mineraale ja mardikaid, kuid 1831 aastal lõpetas ta siiski Cambridge Ülikooli kristliku kolledzi pastori kutse ja humanitaarteaduste magistrina. Sama aasta hilissügisel siirdus ta naturalistina viis aastat kestnud uurimisreisile ümber maakera. Väidetavalt küll puhtalt usulistel kaalutustel liitununa ja omades kindlat arvamust kõikide liikide püsivuse kohta, hakkas reisil olles tema 1 silmaring avarduma. Kogu reisi vältel pani ta reisipäevikusse põhjalikult kirja erinevaid tähelepanekuid looduse kohta ning neile lisandusid juurde ka näidistena kaasa korjatud ohtrad mineraalid, kivistised ja zooloogilised esemed
ajastu raame. Kõik pärast teda, näiteks Daudet ja France, oli hilisrealism. Mistral oli Prantsuse lüürik. 19.saj oli Provence'is taassünd: kunagi keskajal oli olnud Provence'i luule (eripärane keel!) tipus, aga vallutuse tagajärjel peeti seda keelt matside omaks kuni 1904. Saksamaal said kuulsaks vennad Mannid. Saksa proosa oli tugevalt realistlik, isegi naturalistlik. Thomas Manni käsitleti esialgu naturalistina. Formalismiaegne Joyce'i ,,Odysseus" (= ,,Ulysses") on viimistletud. Joyce oli auahne ja viimistletud, kes lootis, et teda loetakse sama kaua kui antiik-kreeka teoseid. Joyce'i võib seostada rõõmuga. Joyce'i eripära on tema entsüklopeedilisus, universaalsus ja katoliiklikus (kreeka k 'katoliiklus' = ülemaailmsus). Joyce polnud küll usklik, aga siiski katoliiklikus koolis. Joyce toetus iirlasena keldi keelele ja kultuurile. Lermontovi ,,Meie
Selle abil on võimalik kujutada ühiskonda läbilõikeliselt. Selle eelkäija oli kelmiromaan, picaresque, enamasti minajutustused, kus kangelaseks on mingi suli, kes puutub mitmesuguste ühiskonnakihtide esindajatega kokku. Kui kelmiromaan on satiirilises võtmes, siis realismis didaktikat välditakse. Balzacil tuleb realistliku romaani taotlus eriti välja. Ta üritas kujutada kaasaegseid inimtüüpe sotsioloogilisest aspektist. Flaubert, Maupassant, E. Zola. Viimast määratletakse küll naturalistina, kuid 19. sajandil sellist vahet ei tehtud. 1860ndatel tuli alles see termin kasutusele. Ka C. Dickens ja W. M. Thackeray on suurepärased romaanikirjanikud, kuid prantsuse realistidest eristab esimest 20 sotsioloogilise aspekti puudumine ta on pigem moraliseeriv. Thackeray säilitas 18. sajandist pärit kombe, milles autor aeg-ajalt sekkus tegevusse ning andis asjale oma hinnangu. Prantsuse realistid vältisid seda täielikult
Karakteritunne ja vormijulgus. O'Neill põhjustas selle, et valdavaks sai psühholoogiline peredraama tõsisemates teatrites. See on valitsenud aastakümneid tänapäevani välja. Selline vorm kodunes ka Broadwayle. 51) Gerhart Hauptmann - 40 lavateost, erinevad zanrid. Rikkalik nii stilistiliselt kui temaatiliselt. Teda on nimetatud viimaseks täiesti naiivseks kirjanikuks, kuna vältis selgeid programmilisi positsioone. Kuulsaks sai naturalistina. Repertuaaris püsinud siiani just tema varasemad teosed. ,,Enne päikesetõusu" 1889, ,,Enne päikeseloojangut" 1932, ,,Kangrud" 1982, ,,Kopranahkne kasukas" 1893, ,,Rotid" 1911. Sündis Sileesias hotelliomaniku pojana. Vanaisa oli Sileesia kangur, kellelt sai tausta ,,Kangrute" kirjutamiseks. Õppis kunstikoolides, uuris poliitikat, sotsioloogiat ja teoloogiat. 1888 kohtas Otto Brahmi, kellest sai Hauptmanni tähtsaim toetaja. Tema kui näitekirjaniku tee ei olnud kerge;
annaabi.ee 
