maksualuseks talumaaks (revisjoniadramaa). Revisjoniadramaa arvutati tööjõulise talupoegade arvu järgi, kus elas 15-60 aastast tööjõulist meeshinge ja mille reaalne suurus võis kõikuda 31,5 ja 62,4 ha põllumaa vahemikus ja andis puhastulu 60 tündrit rukist mille väärtuseks oli 60 taalrit. Kuni 1725a. arvestati adramaa normiks 12 meeshinge, hiljem 5 meeshinge. Vastavalt sellele määrati kindlaks vastavad rahalised ja naturaalkoormised mida mõisaomanik või kroonumõisa rentnik pidi igal aastal riigile maksma, nõudes selle eest talupogadelt koormisi. Kuni 1760a. Vene keskvõim eesti ja läti talurahva seisundisse ei sekkunud, kuna kubermanguvõimude ja rüütelkondade vahel oli kokkulepe, et koormiste tasumisest ülejääv vili ja muud põllumajandussaadused kuuluvad talupojale, kes võib neid turustada oma äranägemise järgi, ka oli talupojal õigus kohtulikule kaitsele. 1765 avaldati 2 padenti: 1
sajandil on üksjalad haruldaseks nähtuseks. Üksjalad on talupojad, kes rajasid oma talu väljaspool küla, enamasti ühenduses metsa või võsamaade, heinamaa juurde. Nimetus üksjalg tuleneb sellest, et nende põllud paiknesid ühe tükina ehk jalana. Majanduslik kandevõime oli adrataludega võrreldes nõrgem. Üksjalgade talumaad ülirahva hinnati adramaades. Üksjalgade põllu suurus on ebapüsiv. Majanduslik seisund oli kehv. Neil on umbes 1/2 adramaast. Üksjalgade naturaalkoormised ja rahalised koormised olid adratalude omadest väiksemad. Adratalunik võis saada üksjalak ja vastupidi, kõik olenes kuidas suudeti toime tulla. Üksjalad tegelesid mõne käsitööalaga, et teenida elatist. Vabadikud (alates 15. saj) - Kehviktalupojad, kel oli vähe maad või polnud seda üldse. Et ära elada, pidid vabadikud teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud neid ei sallinud, sest said neilt vähe makse või mitte midagi. Vabadikud tegid juhutöid või
annaabi.ee 
