Marta Reichenbach Julius Woldemar Gerland'iga ning pere kolis elama Nõmmele ,mehele kuuluvasse eramajja.1938. aastast kuulus Marta Sillaots Eesti Kirjanike Liitu. 1940-ndail aastail tehti talle ettepaneku tulla juhendama Nõmmel asuva 10. keskkooli humanitaarringi ning selle kutse võttis Marta vastu. Humanitaarringi juhendamist süüks pannes arreteeriti Marta ja tema abikaasa NKVD poolt 21. detsembril 1950.Eesti NSV Ülemkohtus peeti kirjanikku nii ohtlikuks kodanlikuks natsionalistiks, et talle mõisteti 25 aastat vangistust ning 1952 saadeti asumisele Sverdlovski oblastisse. Hiljem vähendati karistust kümnele aastale. Alates 1964. aastast oli Marta Sillaots taas Kirjanike Liidu liige . Marta Sillaots avaldas oma töid Postimehes, Päevalehes, Tallinna Teatajas ja muudes väljaannetes. 1910. aastal ilmus Marta Sillaotsalt hulk kasvatusteaduslikke artikleid: ,,Individualismus lastekasvatuses", ,,Individualistiline lastekasvatus ja emakeeleõpetus koolides",
· Nietzsche tahtis häirida haavata oma lugejaid, ta tahtis purustada nende näilikult turvalised unistused; ta oli järsk ja agressiivne ning Kristus versus Nietzsche fanaatiline, kelles elab ehk Antikristus pappide pimedaim paatos ja tulevikuvingune temperament ta tahtis saada antikristuseks. See õnnestus tal osade arvates liigagi hästi. 7 · Ekslikult on teda peetud saksa natsionalistiks. Seepeale on ta öelnud: "Nii nagu olen loodud, olen ma sisimas võõras kõigele saksalikule, isegi sel määral, et ka sakslase kohalolek häirib mu seedimist." F. Nietzsche · Ta vihkab masse ja massivaimu, samuti massihüsteeriat. 8 · Vaimuhaige filosoofi õe (ta oli venna kirjutiste hooldaja) tõttu hakkas paraku levima legend, mis libises patriootliku saksluse ja antisemitismi suunas
Põhielukohaks oli esialgu Tartu, kuid reisis palju, mille põhjal kirjutas reisikirju. Olulisemad reisikirjad on Norrast ja Põhja- Aafrikast. Valitakse Soome kirjanike liidu auliikmeks ja rahvusvahelise kirjandusklubi ,,PEN" liikmeks. Peale riigipööret läheb alguses nõukogude korraga justkui kaasa. 1941. ilmub novell ,,Viimne tervitus", mis on riigivastane ludu. Plaanib põgeneda kuid jääb füüsiliselt hiljaks. 1946. sai rahvakirjaniku aunimetuse kuid 1949 kuulutati kodanlikuks natsionalistiks ja visati kirjanike liidust välja, lisaks keelustati ka tema looming. Peale 1956. aastal Stalini surma mõistab Kongress Tuglase ja paljud teised kirjanikud õigeks. Tuglas kolib Tartust Tallinna, Underi endisesse majja. 1970. paneb aluse omanimelisele novellipreemiale . TEATMEKIRJANDUS: 3 Põhjalik monograafia Juhan Liivist 4 Põhjalik ülevaade Eesti Kirjameeste Seltsist 5 Palju esseesid, milledes analüüsinud kirjandusvoole. Nt kogumik ,,Marginaalia".
Karotamm tagandati ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s. EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum toimus 21. – 26. märts 1950 ja on tuntud peamiselt Eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Selle otsene tagajärg oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridus- ja kultuurisüsteemis ning loomingulistes liitudes. Tollased juhtpoliitikud ja juunikommunistid arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. EKP VIII pleenum oli murranguline sündmus, millele olid kaugeleulatuvad tagajärjed Eesti edasisele saatusele: ENSV said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteiga; ühiskonnas suurenes hirmuõhkkond ja
Breznev ja see tähendas kruvide kinnikeeramise poliitika algust. Algus võimu aeglane, kuid pidev stagneerumine, millega kuldsete kuuekümnendate ideaalid sobisid üha vähem. Ivan Käbini langus ja venestamise algus. 1970 alguses ei olnud Käbini positsioonid enam nii kindlad kui varem. Käbini poliitika ei rahuldanud enam Moskvat. Vaino Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku venemeelsed tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks. 1978 vahetati Moskva heakskiidul ENSV juhtkond: Käbini asemel sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks inimeseks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Enamik seniseid tippvõimureid jäi paika, kuid siiski tuli lahkuda V.Väljasel, kes asus diplomaatilisele tööle L-Am. Ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan. Võimuvahetus sillutas teed venestamiskampaania käivitamiseks
Esimene 1970 alguses ei olnud Käbini positsioonid enam nii kindlad kui varem. Käbini poliitika ei tegeles eelkõige ühiskondliku korra tagamisega, teine riikliku julgeolekuga seal hulgas ka rahuldanud enam Moskvat. Vaino Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku luure ja vastuluurega. 1954 moodustati Riikliku Julgeoleku Komitee- KGB. venemeelsed tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks. 1978 vahetati Moskva Siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse. KGB'l ühest küljest heakskiidul ENSV juhtkond: Käbini asemel sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti tuli pidevalt ühiskonda jälgida ja kontrollida, et kõikvõimalikud nõukogudevastased õigeks inimeseks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. Vaino jaoks ei
Eesti NSV muutus omamoodi näidisvabariigiks terves liidus. Olukord hakkas muutuma L. Breznevi valitsemisajal, mil sunderaldised liidufondi märgatavalt suurenesid. xi. Sulaaja algus Stalini surmale järgnes liidus nn sulaaeg, mis tõi kaasa ühiskonna elu liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. Massiline vägivald vähenes ning juhtivale tööle hakati edutama kohalikku kaadrit. Heastati senine vägivald osaliselt: Eesti NSV-s kodanliku natsionalistiks tembeldadut inimeste nimed heastati, paguluses olevad haritlased said tagasi sulla oma loometöö juurde. 1956. aastal toimunud Ungari ülestõusu mahasurumine likvideeris igasuguse lootuse Lääne abile, et vabastada Eesti NSV Liidu okupatsiooni alt. xii. Side läänemaailmaga J. Stalini võimu ajal oli NSV Liit muust maailmas eraldatud. Välisinformatsiooni kättesaamine oli praktiliselt võimatu
Ta langes hullumeelsusesse ja jäi ka osaliselt halvatuks. Ta oli filosoofia ajaloo vihatuim mees. Ta tahtis häirida ja haavata lugejaid, purustada nende turvalised unistused. Ta kuulutab, ründab ja norib, kui mõni teine filosoof arutaks ja paluks täpsustusi. Ta on subjektivist. Igasuguses objektivismis peitub taustal subjekt. Ta on võitlev filosoof. Filosoof ei kirjelda, mõista ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab; filosoof väänab reaalsust. Ekslikult on teda peetud saksa natsionalistiks.“Nii nagu ma olen loodud, olen ma sisimas võõras kõigele saksalikule, isegi sel määral, et sakslase kohalolek häirib mu seedimist.“ Ta vihkam masse ja masivaimu. Ta oli keerulise stiiliga ega hoolinud lugeja harvamusest. Ta on kirjanduslik filosoof. Ta väidab, et teeb oma filosoofiat vasaraga: “ Tähtsaim tingimus on vasara tugevus, rõõm hävitamisestki. Käsk “saa tugevaks”, sügav veendumus selles, et igaüks, kes loob, on tugev...”
liikumisele. Eriti tuleb selles seoses mainida baltisaksa kirikutegelasi. Viimaseid püüdis ümber veenda J. Hurt, kuid paraku asjata. J. Hurta kimbutas peaaegu kogu tema tegevuse vältel aatelise ja targa, kuid mitte üleliia kavala poliitiku tavaline häda: mõistlikku teed otsides sattus ta erinevate leeride ühise tule alla. Käratsevatele radikaalidele jäi ta saksameelse kiriku suuvoodriks, papiks: tõsiselt saksameelsetele natsionalistiks ja mässajaks. Taandarenguks ei saa neid aastaid siiski pidada. rahvuslikud organisatsioonid omandasid vajalikke tegutsemiskogemisu, rahvusteadus levis aina laiematesse kihtidesse, muutus argipäevaseks nähtuseks. Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises rahvuslikus küpsemises
panna. Koostamiseks uurimistöö, mis töötaks läbi lünkasid aga sobivaid teemasid vaadeldes. Olid soositud, neutraalsed ja keelatud teemad. 1950. aastate keskel uurimisteemad, tugevaim agraarajaloo koolkond. A Vassari (Hans Kruusi) koolkond. Talurahva uurimine, algatajaks, kes reaalselt juhendajakski olnud oli Artur Vassar. Aga sisuliselt uurimisvaldkond Hans Kruusi ja tema juhendatavate näol alguse saanud. 1950. aastail Kruusi tembeldati kodanlikuks natsionalistiks ka Vassarist sai Kruusi kriitik (muidu tembeldataks teda ka). Kruus 1955. aastani vanglas, võtmata süüdistusi omaks /st ei saadetud laagrisse-asumisele), elas läbi karmi kohtlemise. Pidas Vassarit reeturiks. Kruus ja Kleis head tuttavad, vanglast vabanedes elas Kleisi pool. Uurijad peksid, uurijate sõnul Kruusil tugev talupoja iseloom, ei tunnistanud üles aga tervis rikuti. Rehabiliteeriti. 1950. aastatel koduuurija, Ajaloo Instituudis teadur. Sinna koolkonda kuulusid: Juhan Kahk,
Stalin tõepoolest väga palju panustas teatdusesse. See tõi kaasa selle, et sõjajärgsel ajal teadlaste palgad tõusid mitmekordseteks. Teadlastest sai väga kõrgesti tasustatud ühiskonna kiht. Teadlaste jaoks hakati ehitama eraldi maju. Stalinil oli eraldi ordenitesüsteem teadlastele. Kruusi puhul oluline see, et ta oli kõige olulisem figuur, kes hakkas uut ajaloo kirjutamist ja uurimisorganisatsiooni paika panema. Tema keskne toimimine kestis kuni 1950. aastani, kuni ta natsionalistiks tembeldati ja sügisel 1950. vangistati. Tagasi tulles ta enam sisuliselt keskset rolli administratiivselt ei etendanud. Vaimses mõttes oli tema roll oluline. TA loomisega hakati TA allasutustena looma erinevaid uurimisinstituute. 1947. a loodi Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, selle instituudi loomine toimus Tartus, instituudi direktoriks sai Richard Kleis ja tema puhul võiks tõdeda seda, et temast kujunes kõige olulisem abimehi Ants Kruusile selle uue organisatsiooni väljakujundamisel
XI 1906-19.VI 1989) Elust. Kodanikunimi Elisabet Lepik (aastast 1937 kuni abiellumiseni Mart Lepikuga Elisabet Talvik). Sündis aastal 1906 Jõgeval raudteemeistri perekonnas. Lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nimeline Gümnaasium). 1924.-1927. a õppis Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid õpingud jäid lõpetamata. 1937. a abiellus ta Heiti Talvikuga. Stalini puhastuse ajal kuulutati Alver kodanlikuks natsionalistiks, visati Kirjanike Liidust välja ja jäeti ilma avaldamisvõimalustest (nn sisepagulus), sulaalal 1960. aastatel ta rehabiliteeriti. Kahel 11 sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks
annaabi.ee 
