Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja kohalikus võimuvõitluses jäi kohalik kaader alla ja pidi 1950. aastate alguses loovutama oma positsioonid. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud. Alguses, 1950. aastatel iseloomustas EKP madal haridustase, partei liikmete haridus paranes 1980. aastateks. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, muutus eriti tuntavaks 1940. aastatel, mil võisteldi kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu. Nomenklatuur oli vahendiks, mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati. Standardvalimised Alates 1950. aastast ei langenud enam poolthääletanute protsent alla 99.5%. Saadikute arv kasvas iga aastaga. Valimised olid formaalsed, hääletati ühe kandidaadi poolt. Partei kilp ja mõõk Liiduvabariigi valitsemisel oli tähtis roll julgeolekuorganitel, kes olid n-ö poliitilise võimu kilp ja mõõk.
POLIITILISED OLUD NLKP peasekretärid: Stalin 1953(surm) / Hrustsov 1953-1964 / Breznev 1964-1982 / Andropov 1982-1984 / Tsernenko 1984-1985 / Gorbatsov 1985-1991 Võitlus kodaniku natsionalismiga -võitluse vabadust põhjendas Gustav Naan: kodanlikud natsionalistid on eesti rahva vaenlased -ilminguid leiti kirjandusest / kunstist / teadusest / majandusest EK(b)P 8 VIII pleenum -Põhisisu: juhtkonna süüdistamine, kes ei pööranud tähelepanu kodanlikule natsionalismile -Etteheited/süüdistused: väärkolhoosipoliitika / puudulik kaadrivalik / nõrk kriitika ja enesekriitika -Tulemus: juhtkonna vahetus / suur puhastus kohalikes võimuorganites / suureneb
I sekretäriks. Teda kontrollis II sekretär, kes määrati alati Moskvast ja oli muulane. *Kohalikke omavalitsusi hakati nim. Rajoonideks ja seal tegutsesid kohalikud partei kommiteed. Valdade asemel moodustati külanõukogud. Partei kaader e. Võimuliit koosnes algul nn. Juuni kommaritest (Venemaa eestlased, laskurkorpuse vetenarid jne.) Kohalike eestlaste osa parteis hakkas kasvama 1950ndatel (repressioonide tulemus) Iseloomulik oli madal haridustase. Moskvas võitlus pidevalt nn. Kodanliku natsionalismiga. (Eesti vabariigi aegsed eestlased, patrioodid) ja vahetas tihti partei kaadrit. Tähtsamatest ametikohtadest koostati nimekiri(nomenklatuur), mis tuli Moskvas kinnitada. Demokraatia tähtsaim väline tunnus oli ''valimiste'' korraldamine. Rindkonnas oli alati üks kandidaat, saadiku reaalne roll oli tähtsusetu. Hääletati varem heaks kiidetud otsuste poolt. Saadiku tööd tehti n.ö. päris töö kõrvalt. Valimisaktiivsus oli alati üle 99%, mis saavutati võltsimisega.
Kohalik võimueliit ja nomenklatuur -võimueliit - Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader: juunikommunistid / Eesti laskurkorpuse veteranid / Venemaa eestlased / muulased -kommunistid olid parteiametnikud (töötasid juhtivatel kohtadel partei- ja riigivõimuorganistes / ettevõtetes / kolhoosides / sovhoosides) -iseloomulik oli parteikaadrite pidev puhastamine 1940 haripunktis võitlus nn kodaniku natsionalismiga -olulisemad ametikohad - nomenklatuursete ametikohtade loetelu -nomenklatuur kindlaks määratud nimestik, mille abil kontrolliti ja suunati ühiskonda -1980 nomenklatuuri kuulus 1348 isikut ( keskkomitee töötajad / kolhoosijuhid/ sovhoosijuhid / täitevkomitee liimed / muud parteilased Standardvalimised -standartvalimised igas ringkonnas üks kandidaat -olulisemaid väliseid atribuute valimised
ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Tollane EKP oli esijoones aparaadipartei ning selle liikmeskonda iseloomustas madal haritustase. Kõrgharidusega kommuniste oli vaevalt 8-9% liikmeskonnast. Edaspidi aga partei liikmete haridustase kasvas jõudsasti. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, mis muutus eriti tuntavaks 1940 aastate teisel poolel, mis jõudis haripunkti võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Parteist väljaheitmine sai oluliseks liikmeskonna kasvu reguleerimisvahendiks ning üleliidulisel tasanidl asendas see varasemaid suurpuhastusi. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu, ille partei keskkomitee kinnitas. Nomenklatuuris olid oma sisemised kihistused, kus domineerisid kõikvõimalikud partei- ja nõukogude võimuorganite töötajad, kuid samuti hariduse, kultuuri ja teiste eluvaldkondade võtmefiguurid
Kõige hullem oli lugu Tallinnas kus paljud koolid olid Punaarmee ja laevastiku käes. EKP KK ja ENSV RKN koosistumise tulemuseks oli ühismäärus 27. Detsembril 1944ndal aastal. Ühismäärus ei lubanud koolidele hädavajalikku aknaklaasi, kriiti ega koolivihikuid, kuid varustab rohkesõnaliselt ideoloogiaga: tuli õpetada stalinilikus rahvaste sõpruse vaimus, erilist tähelepanu tuli pöörata vene keelele, tuli alustada Eesti ajaloo õpetamist ja pidada võitlust kodanliku natsionalismiga õpetajaskonnas. Perestroika aastaist, kui avanes EKP KK arhiiv, algas kurtmine et 8. Pleenum hävitas Eesti haritlaskonna, mis on ka tõsi, kuid haritlaskonna laialipuistamine algas juba 1940ndal aastal. Õpetajais paisati koolis välja, kihutati ühest maakonnast teise, väga paljud aeti ka poliitilistel põhjustel maalt välja. 1941.aastal oli üldhariduskoolides 5300 õpetajat, 1944 septembriks aga 3642 ning ka neist kolmandik kutseta, kuna õpetajaid palgati häda sunnil.
Vormiliselt oli Eesti NSV-s kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus, kuid tegelikult oli juhtiv koht kommunistlikul parteil, kes lähtus oma tegevuses ainult Moskvalt saadud korralduste järgi. Ligi pooled eestlastest parteiliikmed(EKP) olid Venemaa eestlased. Valimistel oli tavaline, et valmistulemused olid väga kõrged, sest valida saigi ju pmst ühe kandidaadi poolt. 1940.aastal algas võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu, kus olid põhiliselt kõrgema positsiooniga inimesed. Nomenklatuur oli vahendiks, mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati. Liiduvabariigi valitsemisel etendasid tähtsat rolli julgeolekuorganid, mis olid NKVD ja NKGB. 1945- Riikliku Julgeoleku Komitee(KGB). Poliitilised olud Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn
Rahvusväeosade olemasolul said ajateenijad läbida teenistuse 1950 Eestis. Moskva kontrollmehhanism. Balti kontrollimiseks loodi ÜK(b)P KK Eesti büroo, mis likvideeriti 1947 põhjusega, et nüüd võib neid funktsioone vahetult täita liiduvabariigi kommunistlik partei. Liiduvabariigi juhtkonna vaoshoidmisel etendas väga olulist rolli teise sekretäri institutsiooni olemasolu. 40. Poliitilised olud. Võitlus kodanliku natsionalismiga. ÜK(b)P Keskkomitee 30 oktoobril 1944 võeti vastu otsus ,,Eest NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest". Kodanliku natsionalismiga tegeles A.Zdanov. kodanlik natsionalism kujunes mingiks üldmõisteks, löösõnaks, mis tähendas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust kodanliku korraga. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed.
40. Poliitilised olud. septembris Kadrioru staadionil toimunud tele- ja raadiotöötajate jalgpallimats ning sellele järgnenud punkansambli Propeller kontserdi laialiajamine võimude poolt. Vastuseks Võitlus kodanliku natsionalismiga. läksid noored protestimarsile, millest osavõtjad miilits kinni võttis. Hiljem karistati ÜK(b)P Keskkomitee 30 oktoobril 1944 võeti vastu otsus ,,Eest NSV mitmeid koolist väljaheitmisega. Noorsoorahutuste ajal elavnes ka intelligentsi parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest". Kodanliku protestivaim
Vägivallaaktsioon oli läbi viidud eesmärgiga hirmutada elanikkonda seoses kolhooside moodustamisega. Repressioonipoliitika üheks osaks oli vaimne vägivald. See väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva reziimi ideoloogiale ( kommunistlik ideoloogia, sotsialistlik majanduskord). Haridus, teadus, kunst kõik pidid teenima seda ühiskonda. Levis kommunistlik propaganda , kehtis range tsensuur. Sõjajärgsel perioodil alustati võitlust nn. kodanliku natsionalismiga. Selleks korraldati EKP VIII pleenum. See oli stalinismi võimutsemise tipphetk Eestis. Moskva leidis, et ENSV olukord ei ole ideoloogilisest seisukohast rahuldav, et on tehtud vigu, mis tuleb parandada. Vahetati ENSV poliitiline juhtkond. Oma koha kaotas ka Nikolai Karotamm, kes asendati Johannes Käbiniga. Pleenumi otsuste tagajärjel toimusid suurpuhastused ka kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes, loomingulistes liitudes
võimule aidanud võõrriigid. Peale Teist Maailmasõda otsustas ÜRO, et Liibüa peaks saama iseseisvaks. Läbirääkimisi juhtis Liibüa poolt Idris, kes oli Senussi ordu juht ja Kürenaika ja Tripolitaania emiir. 24 detsembril 1951 loodigi Liibüa Kuningriik, mille esimeseks ja viimaseks kuningaks sai Idris I. Pärast nafta leidmist riigis rikastus riik, kuid jõukus ei jõudnud eriti tavainimeseni. See koos araabia maailmas sel ajal levinud nasserismi ja araabia natsionalismiga, põhjustas suurt meelepaha. 1 septembril 1969 toimus veretu riigipööre, mille viisid läbi umbes 70 ohvitseri, keda juhtis Muammar al-Gaddafi. Kuningas Idris, kes küll sel hetkel viibis Türgis ravil, kõrvaldati võimult ja ta troonipärija pandi kodu aresti. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud al-Gaddafi end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972
Oma ettekandes sm. Leede näitas neid suuri puudusi EK(b)P Keskkomitee töös, mis on märgitud ÜK(b)P Keskkomitee otsusega ,,Vigadest ja puudusest EK(b)P Keskkomitee töös" ja mis leidsid täielikku kinnitust märtsi lõpul toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil. Pleenum märkis, et nõukogulikku ülesehitustööd meie vabariigis on suuresti takistanud EK(b)P Keskkomitee büroo ja mõnede juhtivate seltsimeeste töös esinenud tõsised vead mis seisnevad võitluse puudumises kodanliku natsionalismiga. [---] Kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen jt. tegid otsekohe pärast Nõukogude Eesti vabastamist kõik, et anda ülikoolis juhtivad kohad oma mõttekaaslastele (Kleis, Moora, Valdes jt.), kes kasutasid neid positsioone parteivastaseks poliitikaks. Igati kaitstes ja edutades tagurlikke elemente, takistati edumeelsete teadlaste ja õppejõudude tööd. Selle näiteks on ka ebaõige teaduslike kraadide omistamine kodanlikele spetsialistidele (Maiste-Aller, Elango jt
........................ 5 vi. Võõrsõjaväe kohalolek.............................................................................................................. 5 vii. Moskva kontrollimehhanismid................................................................................................. 6 3. Poliitilised olud.................................................................................................................................. 6 viii. Võitlus kodanliku natsionalismiga........................................................................................... 6 ix. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed.................................................................................... 6 x. Ivan Käbin ja tema meeskond..................................................................................................... 6 xi. Sulaaja algus......................................................................................................
Põhjuseks Balti riikide omavahelised vastuolud 2. Eesti NSV Valitsemine Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, ehk uue võimu esimesed taastajad. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, mis muutus eriti tihedaks 1940. aastate teisel poolel, mil jõudis tähelepanu keskpunkti võitlus kodanliku natsionalismiga. Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV liidus. Koosnes see mitmetest parteidest, kus suurim võim oli Nõukogude Liidu Kommunistlikul Parteil, vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks Eesti NSV Kommunistlik Partei. Kohalik võimueliit ehk ENSV parteikaader koosnes nn. juunikommunistidest, Venemaa eestlastest, Eesti Laskurkorpuse veteranidest. Kohalikke eestlasi sõjajärgsetel aastatel vähe.
Sõjajärgsete aastate iseloomulikuks jooneks ühiskondliku korra tagamisega, siis oli parteikaadri pidev puhastamine, mis eriti julgeolekuministeeriumi pärusmaaks olid tuntavaks muutus 1940. aastate teisel poolel, riiklikku julgeolekut puudutavad küsimused, mil jõudis haripunkti võitlus kodanliku sh. ka luure ja vastuluure. Kokkuvõttes olid natsionalismiga. Parteist väljaheitmine sai mõlemad ministeeriumid sõjajärgses Eesti NSV oluliseks vahendiks partei ridade kasvu s repressiivpoliitika põhilisteks teostajateks. reguleerimisel. Üleliidulisel tasandil asendas Nende kahe institutsiooni võimupiirid see varasemaid suuri puhastusi. Kuid polnud siiski väga täpselt paika pandud, mis
Moskva jaoks oli uue võimu alusmüür rajatud. Väga olulist rolli etendas ka teise sekretäri institutsioon. Teine sekretär oli parteijuhiks kohaliku rahvuse esindaja. Moskva kasutas ka valvsalt kodanike pealekaebamist, kõik signaalid olid olulised informatsioonid Moskvale. Kaebustesse suhtuti tõsiselt ning neid kontrolliti peaaegu alati ning vajadusel korral rakendati ka vastavaid meetmeid. Poliitilised olud Võitlus kodanliku natsionalismiga Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Andrei Zdanov oli G.Naani (brosüür ,,Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus") seisukohtade suunajaks. Kodanliku mõistet ühemõtteliselt ei defineeritud. See kujunes üldmõisteks, mis tähistas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, sotsiaalset päritolu
"Päevalet" "Kommunistiks", "Postimees" "Tartu Kommunistiks" jne. Kõik hakkasid edastama valitsuselt saadud väärinformatsiooni. Kinos ilmus 1940. aasta sündmusi valesti esitav film "Rahva tahe" EESTI KULTUUR STALINISMI AJAL (1944-1953) Idee oli tagada ideoloogiline puhtus kõigis eluvaldkondades. Sel eesmärgil korraldati kampaaniaid ja pseudoteaduslikke diskussioone. 1944. aasta otsusega algas võitlus kodanliku natsionalismiga, mis kulmineerus 1950. aasta märtsipleenumiga (Moskva poolt vaadatuna: Eesti süüasi), mille mõte oli lõpetada kohalik omaalgatus. Uus ajalookäsitlus 1946 loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1947 selle sisse Ajaloo Instituut, samal aastal alustas tegevust EKP Parteiajaloo Instituut. Esialgu oli plaan välja anda kaheköiteline Eesti ajalugu, 1950. aasta järel kujunes idee anda välja üks lühike ja kolmeköiteline põhjalikum käsitlus
1944. aasta sügisel viidi kõrgemad võimuorganid üle Tallinnasse. Vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ ENSV valitsus. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja sealt saadetud käskudele. Võim oli eelkõige muulaste käes aga alates 1950. aastast hakkas sinna ligi pääsema ka kohalike eestlasi. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas partei koosseisu pidev muutumine. Haripunkti tõusis see nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu, mille kinnitas partei keskkomitee. Nõukaaegsed valimised olid formaalsed, sest hääletada sai ainult ühe partei poolt. Tähtsad olid julgeolekuorganid. Julgeoleku Komitee kõrval tegutsenud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded. Julgeoleku Komitee kaastöölised olid vabatahtlikud või sunnitud inimesed, kellega manipuleeriti. Sõjaväele kasutada antud
30 000 inimest, kuid puudusid metsavendade organisatsioonid. 1954 moodustatakse pagulusvalitsus Peale nõukogude vastase tegevuse terroriseerisid nad oma 1955 eetrisse jõuab Eesti Televisiooni esimene saade tegevusega kohalikku rahulikku elanikkonda. Metsavendade vastupanu näitas, et Eesti ei alistunud võitluseta. 26.märts.1949 massiküüditamine Algas võitlus nn kodanliku natsionalismiga, mis tipnes EK(b)P VIII pleenumil 1950, mil saadeti partei ladvik Siberisse (peale Karotamme). Pleenumi tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites. Parteijuhiks saab Johannes Käbin. Algas sundindustrialiseerimine. Suurejooneliselt asuti laiendama põlevkivitööstust pmslt mootorikütuse ja gaasi tootmiseks. Ulatuslikult laiendati masinatööstust. Tulemuseks oli Eesti mastaapidele mittevastavate suurtehaste rajamine. Enamik rasketööstustehased allusid
Enamik tolleaegseid kommunistid olid parteametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel pareti- ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Sõjajärgsetel aastatel oli EKP eelkõige muulaste partei. Alates 1950. aastast hakkas sinna ligi pääsema ka kohalike eestlasi. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas partei koosseisu pidev muutumine. Haripunkti tõusis see nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu (partei- ja võimuorganite töötajad, kolhoosi- ja sovhoosijuhid, erinevate eluvaldkondade võtmefiguurid), mille
korraldustest. Võimueliit koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ning muulastest. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel partei- ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Tollane EKP oli esijoones aparaadipartei ning selle liikmesmeeskonda iseloomustas madal haridustase. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu, mille partei keskkomitee kinnitas. Poliitiline juhtkond EKP-s. Toimusid standardvalimised, kus sai hääletada ühe kandidaadi poolt. Tollased saadikud ei olnud kutselised parlamendiliikmed, saadikukohustusi täitsid nad tootmistööd katkestamata. Liiduvabariigi valitsemisel etendasid tähtsat rolli julgeolekuorganid, poliitilise võimu n-ö kilp ja mõõk. NKVD Ühiskondliku korra tagamine
Ristlaan (partei ideoloogiasekretär), B. Saul (ENSV valitsusjuht), A. Rüütel - V. Väljas – 1988-1990. 2. sekretär: 1985-1990 – G. Aljošin Meeskond: I Toome, M. Titma, A. Rüütel, E. –A. Sillari Vastuseisud 1944-1978: Karotamm – Käbin: +Käbin Käbin – Vader: +Käbin Käbin – Vaino: +Vaino Vaino – Väljas: +Vaino Vaino tagandamine 1988. aastal Võitlus “kodanliku natsionalismiga”. 1944 – „Suure võitluse“ algus peale punaarmee sisse tungimist (30.okt 1944 dokument kui ENSV sovetiseerimiskava, keskseks märksõnaks kodanlik natsionalism) Kodanlik natsionalism – universaalne vormel, mille abil võim sai süüdistada erinevaid inimesi ja tegevusi klassifitseerides need nõukogude vastasteks või nõukogude ühiskonda mittesobivateks. Põhiosa suunatud ikkagi sõjaeelse Eesti Vabariigi vastu. Neid inimesi, keda sai EV seostada, oli eriti lihtne kodanlikus
Vainoga. Asendus tööks valiti talle diplomaatiline töö. Vaino Väljas saadeti NSVL saadikuks Ladina-Ameerikasse. Diplomaadina tuli väga hästi toime. Vaino tagandamine 1988- Tagandamist valmistati ette väga pikalt, sellesse kaasatud olid kõik tähtsad võtmefiguurid ENSVs. Kõige olulisem niidi tõmbaja oli E. A. Sillari, keda kremlis esialgu ise arvati olevat sobiv kandidaat partei juhikohale ENSVs aga ta ei soovinud ning nii tuli võimule Vaino Väljas. Võitlus "kodanliku natsionalismiga": NSV liidule kõige suurem oht oli okupatsiooni eelne Eesti Vabariik. Kui kedagi süüdistati kodanliku natsionalismis siis võeti ametist maha ning ta kadus avalikust sfäärist ära. 1944- "Suure võitluse" algus, 30. oktoober, mil Moskvas võeti vastu üleliidulise kommunistliku bolseviku partei otsus vigade kohta EKPs. Sõjajärgse Eesti ühiskonna sovitiseerimis alus dokument. Märksõnaks võitlus kodanliku natsionalismi vastu.
sobiv lahendus Gorbatsovile - Väljase seljataga otsustati saamine Vaino asemel saamine EKP juhiks. Reaalselt kõige olulisem vastasseis oli Karotamme ja Käbini vahel - see määras ära paljuski ka hilisema arengus. Ühiskonna arengu seisukohalt oli oluline 1988. aasta võimuvahetus ja Väljase tagasitoomine. Tõonäoliselt oli see antud situatsioonis üks parimaid lahendusi, sest Sillaril sellist autoriteeti Eestis ei olnud kui Väljasel. Võitlus kodanliku natsionalismiga · 1944 - "suure võitluse" algus. Kodanliku natsionalismi termini kasutusele võtmine on Moskva poolt tulnud. Kui me vaatame I nõukogude aasta ajaloodokumentatsiooni, siis Eesti kontekstis me ei kohta seda mõistet. Eestisse juurutatakse see alles 1944. aasta oktoobris, kui Karotamm kirjutab väikse artikli ajalehes, kus ta ametlikult kasutab seda terminit. Selle termini kasutusele võtmise taga on otsus
Juhi printsiip. Fašism on kriitiline võrdsuse idee suhtes, pooldatakse tugevat hierarhiat. Ühiskond jaguneb kolmeks: juht, kelle võimus ja õigsuses ei kahelda; eliit(meessoost), keda iseloomustab heroism ja võime end ohverdada; mass, kes vajab juhtimist. Juhil on vahetu side rahvaga läbi oma partei. Seetõttu on parlament mittevajalik institutsioon. Kuna fašism eitab individualismi ning üritab võita enda poole töölisklassi, siis on sarnasus sotsialismiga. Samuti on sarnasusi natsionalismiga ja rassismiga: võeti üle šovinism ja ekspansionism- aaria rass on teistest kõrgem ning peab olema maailmas valitsev. Ideoloogia vormid: 1) Itaalia- fašism põhineb riikluse rõhutamisel. See on seletatav Itaalia enda näite kaudu. 1871 ühendati Itaalia, kuid see ei toonud kaasa ühtsust. Mussolini leidis, et riikluse idee võimaldab kõrvaldada erisused. Sisuks totalitarism- indiviidi allumine riigile.
annaabi.ee 
