6.2.4. Evolutsiooniline süstemaatika taotleb kahe teineteist välistava, feneetilise ja fülogeneetilise metodoloogia sünteesi. Aluseks on püüd sel- gita uuritava rühma liikide (ja teiste taksonite) fülogenees ja saadud pilti "parandada" sarnasuse arvestamise teel, s.t. lähtudes feneetilisest metodoloogiast. Vastavalt sellele aktsepteeritakse parafüleetilisi rühmi; mööndakse võimalust rühmi eristada plesiomorfsete tunnuste alusel. Tulemu- sena kujutatakse fülogeneesi narratiivselt; et sarnasuse hindamiseks puudub objektiivne mõõdupuu, sõltuvad saadud klassifikatsioonid süstemaatiku su- vast. 7. Feneetiline süstemaatika. 7.1. OTUde (näit. liikide) vahelise sarnasuse (erinevuse, distantsi) mõõtmine. - Sarnasus ja erinevus on teineteisest sõltuvad parameetrid. Kui sarnasust ja erinevust väljendada mingi koefitsiendiga, mis täieliku sama- suse puhul saavutab väärtuse 1, on on mingi uuritud OTUpaari erinevus üks
Selleks on vaja lisaks andele veel ka elukogemust ja küpsust. 4 SEMIOOTILIST TASANDIT TÖÖ SISU AVAMISEL ON 1. need ideed, mis tegijatel on töö tegemise protsessis, 2. need, mis on vormitud meediumisse, 3. need, mida lisavad etendajad (tantsijad) ja 4. need, mida lisavad vaatajad. Näiteks B.Nijinska "Svadebka" - "Pulmake" I.Stravinski muusikale. Poieetilisel tasandil võib leida viiteid laulatustseremooniale vene õigeusu kiriku traditsioonis. Kuigi Nijinska ei soovinud narratiivselt tööd lahendada ega laulatust kujutada - ta soovis kujutada laulatustseremooniale iseloomulikke protseduure oma lavastuses. Kroon, mida hoitakse selle tseremoonia ajal pruudi ja peigmehe pea kohal, ei ilmu selles töös kordagi, kuid ilmub kujundina pruuti ümbritsevate tantsijate koreograafias I stseenis ja peigmehe puhul II stseenis. Pruudi juuste kammimine (patsi punumine) ja patsi lõikamine on olulised kombetalitused õigeusklikus pulmatraditsioonis (neitsilikkuse kaotamise
individualismist. Moraal kui elu loo kujundaja MacIntyre rõhutab, et kui keegi on tõeliselt omandanud kõlbluse, siis tuleb see esile igas olukorras. Näiteks arukus, sõprus, julgus, enesevalitsemine, õiglustaju on siduvad tegijad inimese tegevustes läbi kogu elu. Inimesel kujuneb välja ühtne minasus (identiteet) ja lugu ehk narratiiv. Küsimust "kuidas ma pean toimima" tuleb mõista narratiivselt mis on see hea, mida teostan läbi kogu oma elu eri olukordades ja tegevustes? Vastamiseks on vaja mõistet heast, telosest. Arutelu 1.1 Milliseid nietzscheliku individualismi moraali ilminguid võime tänases Eestis näha? 1.2 Milliseks võib sellise moraali maksimaalne viljelemine muuta ühiskonna 100 aastaga? 2.1 Milliseid aristotelliku voorusliku telos-moraali ilminguid võime tänases Eestis näha? 2
annaabi.ee 
