peenikestest harudest koosnev ja habet meenutav tallus. Nimetatud perekondade eristamine on lihtne kahe tunnuse abil. Esiteks, habesamblikud on alati ühetaolist valkjaskollast värvi, narmassamblikke iseloomustab aga hall (näiteks peen narmassamblik) või pruun kuni must (näiteks pruunikas narmassamblik) tallus. Teiseks, habesamblike harude keskosas ilmneb venitamisel peenike valge keskjuhe, narmassamblike harud katkevad venitamisel aga kohe. Kõik narmassamblikud on võrdlemisi tundlikud õhu happelise saastuse suhtes ega levi linnades. Enamik narmassamblikest kasvab okasmetsades kuuse, männi ja kase tüvel ning okstel, harvem võivad nad ette tulla puidul ja rändrahnudel. [5] 4.2.4. Pruunikas narmassamblik · Talluse pikkus: kuni 20 cm · Viljakehad puuduvad 15 · Kasvukoht: puude koor · Väga sage kogu Eestis
· habesamblikud (Usnea) usniinhape ja selle preparaadid 2. Mürgid - väheseid samblikuliike (nt. Letharia vulpina) on Kesk- Euroopas ja Skandinaavias kasutatud metsloomad (huntide- rebaste) mürgitamiseks 3. Toit ja loomasööt samblikud sisaldavad süsivesikuid (nn samblikutärklist e lihheniini), seega samblikud on söödavad, kuid nende toiteväärtus on madal · Põdrasamblikud (Cladina) põhjapõtrade toit tundras · Narmassamblikud (Bryoria) kasutatud toiduna indiaanlaste poolt · Islandi käokõrv (Cetraria islandica) Skandinaavias lisati leivajahule · Söödav kõrvsamblik (Umbilicaria esculenta) kasutatud delikatessina Jaapanis · Söödav mannasamblik (Aspicilia esculenta) võimalik "taevamanna", mida juudid sõid 40- aastase rännaku ajal Siinai kõrbes 4. Parfümeeriatööstuse tooraine nt Kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri) 5
Samblad suudavad maapinnalähedast soojust ja niiskust eriti hästi ära kasutada. Samblad loovad soodsa mikrokeskkonna ka kõrgematele taimedele ja põõsassamblikele. Sügavama lumikattega aladel on samblikest iseloomulikumad põdrasamblikud (Cladonia), mis õigustavad oma nime põhjapõtrade talvesöödana, õhemat lumevaipa vajavad käokõrvad, nii pruunid (Cetraria islandica, C. delisei) kui ka kreemikasvalged (C. nivalis, C. cucullata), ja narmassamblikud (Alectoria). Kõige tuulisematel kohtadel suudavad vastu panna vaid kooriksamblikud ja usjad tamnooliad (Thamnolia) LOOMASTIK: Arktilistes tundrates 48 imetajaliiki karibuu/põhjapõder, muskusveis, jänesed, polaarrebane, lemmingud; rannikul jääkaru, hülged, morsk. Linnud enamasti rändlinnud, talvitujatest lumekakk, lumepüü, kaaren. Kohastumused: talvel elu lume all, talveuinak, pruun rasvkude, karvastiku tihedus ja värvivahetus, suured labajalad,
levikul põhinevaid õhusaastekaarte. Samblikud võtavad vett ja toitaineid otse õhust ning on seetõttu väga tundlikud. Neil ei ole kaitsvaid rakukihte ja õhulõhesid, nad on pikaealised ning vanad ja saastunud osad ei pudene küljest ära. Head indikaatorid on puude tüvedel kasvavad e. epifüütsamblikud. Samblike tundlikkus sõltub kasvuvormist, vähem tundlikumad on kooriksamblikud, siis lehtsamblikud ning kõige tundlikumad on põõsassamblikud (näit., habe- ja narmassamblikud. Liudsamblik (Lecanora conizaeoides) kasvab ainult väävliühenditega saastatud õhus. Geoloogilisi indikaatoreid kasutatakse maavarade otsingul vaselill tõrvalill; huulõieline maitsetaim Becium homblei Sambias ja Zimbabwes. Muldade happesust näitavad: väike oblikas (Rumex atsetosella), harilik nälghein (Spergula arvensis), põldkannike põldudel (Viola arvensis). looduslikes ökosüsteemides: punane ristik (Trifolium arvense),
annaabi.ee 
