Joodikust hunt ja seitse ulakat kitsetalle Liina Kolk KKP-22 Elas kord kitseema, kellel oli seitse väikest kitsetalle ja ta armastas neid, nagu emad oma lapsi ikka armastavad. Nad elasid väikeses korteris ja nende rahu ei häirinud miski peale teadmise, et kuskil väljas koperdab alkoholilembeline narkomaanist hunt. Ühel päeval pidi kitseema minema linna shoppama. Ta kutsus kõik lapsed kokku ja ütles: ,,Kui ma ära olen, peate end ise joodikust hundi eest hoidma. Ärge avage ust ühelegi võõrale, sest see võib olla salakaval hunt, kes petab teilt raha välja ja kasutab teid ära või hoopiski pistab teid nahka. Ta maskeerib end tihti, kuid teie võite ta alati ära tunda rögiseva joodiku hääle ja mustade tatoveeritud käppade järgi." Kitseema kallistas oma lapsukesi ja istus
Neljandik naistest ütles, et nad töötavad hetkel, ülejäänud olid kas lapsehoolduspuhkusel või ei töötanud. Kaks kolmandikku naistest elasid koos partneriga. Lapsi oli osalenud naistel 1–3, üks naine oli ka hetkel rase. Rahalise sissetulekuna mainiti lisaks palgale pensionit, emapalga miinimumi ja sotsiaaltoetusi. Valdavalt elati korteris, paar inimest üürisid tuba ning mõned elasid kas mehe või oma vanematega. Üks naine elas lahus oma lastest (kes elasid narkomaanist eksmehega ja tema vanematega) ning üks naine elas lahus oma vanemast lapsest (kes elas koos vanaemaga). Intervjuud olid pool-struktureeritud vormis, kus intervjueerijale olid ette antud valdkonnad ja põhiküsimused intervjuu kavana. Kohapeal kasutati ka jätkuküsitlusi.Kõik intervjuud lindistati ja transkribeeriti sõna-sõnalt. Transkriptsioone analüüsiti kvalitatiivselt, koostades ülevaate peamistest teemdest ja probleemidest, mis intervjuude käigus esile kerkisid.
Inimene on see, kelleks ta end loob. Kas inimene suudab tegelikult enda käitumist ning tulevikku kontrollida? Kui võtta aluseks motivatsiooni kõned ning mõndade teismeliste tüdrukute Facebooki postitatud "sügavamõttelised" tsitaadid, siis kindlasti. Lähtudes meediast tulnud mõndadest eredatest näidetest, kuidas sandist saab atleet, narkomaanist maailmaparandaja või koristajast minister, siis on see samuti täiesti võimalik. Mõelda võib ka teistmoodi, selleks peab lahti mõtestama kes, või mis on tegelikult inimene. Kes või mis ta siis on? Kas ta on jumalate poolt loodud maailmavalitseja, kellele on ainsana siin planeedil antud hing, või on ta siis keskelt läbi 70 kilo kaaluv erinevatest keemilistest elementidest koosnev juhuslikult tekkinud keha, kus toimuvad pidevalt erinevad keerulised
(http://www.draamateater.ee/augustikuu) "Augustikuud" võib nimetada klassikaliseks psühholoogiliseks peredraamaks, mis vaatleb luubi all ühe pere elu ja võtab vaevaks põhjalikumalt süveneda, millised keerdkäigud, arusaamad, hirmud, kartused, soovid ja rõõmud seda koos hoiavad. Näitlejad mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Näiteks pereema Violeti (Ita Ever) ja vanima tütre suhe on nii loomulik, nagu oleks terve elu koos elanud. Narkomaanist emana suudab Ever mängida hästi rolli sisse ja üllatab ikka ja jälle oma noorusliku käitmusega. Tema monoloogid olid nii siiralt hästi estitatud, et etenduse lõpuks tõid need pisarad silma. ,,Augustikuu" esitas mitmeid elulisi probleeme. Näiteks on esiletõstetud põlvkondadevahelised arusaamatused. Vanemad olid teinud rasket tööd, et oma kolmele tütrele ülikooliharidus anda, kuid ükski tütar ei töötanud ülikoolis saadud erialal. Vanemal
ning korjatud raha eest saab parandada lastekodude heaolu, osta uusi riideid, mänguasju. Tähtis on näidata, et nendest hoolitsevad mitte ainult nende kasvatajad, vaid ka võõrad inimesed. Sellise hoolitsusega kindlustub laste sisemaailm ning sünnib usaldus ühiskonna vastu. Meie homne päev oleks helgem, kui poleks vaja tunda hirmu, nähes prügikastis sobravat eluheidikut, et äkki homme, kaotades töö, olen siin mina tema asemel. Möödudes trepikojas süstivast narkomaanist, pöörame pea kõrvale, et mitte näha ja hiljem nähtule mõelda. Meie endi tänane päev on selle võrra meeldivam, sest mida ei näe, seda ei eksisteeri. Aga kas homne päev on? Tänased prügikastiinimesed ja narkomaanid ei kao iseenesest ka homme kuhugi. Nad on ja jäävad, ilma abita lihtsalt surevad. Nende asemele tulevad teised ja keegi ei kindlusta, et lõpuks seal meie endi head tuttavat pole. Midagi peaks väga palju muutma kehtivas maailmakorralduses
süstimise. Paraku on laste ainsaks huviks veeni süstitav uimastav aine. Lapse narkomaania poole pöördumist võivad mõjutada perekonnasisesed probleemid. Tüüpiline on olukord, kus laps kasvab poolikus peres. Peale lapse narkosõltuvuse teada saamist läbib narkomaani perekond mitu arenguetappi. Laps hakkab kodunt ära viima kõike, mis vähegi väärtuslik. Selle perioodi möödudes astub laps juba tõeliselt kuritegelikule teele ning aetakse narkomaanist laps esmakordselt ka kodust välja. 6 Mida halba teevad narkootikumid? 1)Kahjustavad hingamisteid 2)Põhjustavad organismi üldist kurnatust 3)Üliphtlikud on n.-ö. ergutava mõjuga ained, mis tekitavad petliku ülienergilisuse tunde. 4)Mõjutavad närvisüsteemi. 5)Põhjustavad ulatuslikke ja pöördumatuid siseorganite kahjustusi. TUNTUMAD NARKOOTIKUMID(Kuidas tarbidakse?):
austada traditsioone ja ühiskonnas kehtivaid reegleid. Teiseks, väga paradoksaalne on ka see, et võib seadustama samasoolised kooseisud ja see , et homoseksualist ei saa olla doonoriks. Meie ühiskond aksepteerib samasoolised abiellud ja ei aksepteeri nende verd – see on väga imelik . Kui problemm koosneb HIVis ja AIDSis, siis on juba elementaarne teadmine, et HIVi võid saada ka tavalise inimese käest mitte omasooihara või narkomaanist kodutu käest. Kui kõigi verd aga kontrollitakse võrdelt enne ülekannet siis miks reaalselt ja rangelt diskrimineeritakse homoseksualistite õiguseid , kui aksepteeritakse nende abiellu? Seda seadust ma ka tahaksin tühistada.d Kolmandaks ma tahaksin muuta rangemaks seadus , mis on puudutab joobes juhtimist. Mina arvan seda, et need karistused , mis nad saavad on väga kerged. Minu elust on üks näidis – täiesti joobes mees sõitsis autoga linnas 140 km/t ja tema
Et ise on Nick pärit tagasihoidlikumast perest, hämmastavad teda paljudki uues kodus ning selle ümbruses aset leidvad sündmused. Kõrgklassi elu salamisi ihaldades avastabki ta end peagi sündmustekeeristesse kaasatuna. Juba teose alguslehekülgedel tärganud pealtnäha ilus armulugu Nicki ning noore mustanahalise linnanõukogu ametniku vahel on lugeja esimene lähem tutvustus homoseksuaalsuse tähtsusega raamatus. Peagi võtavad sündmused uue pöörde, Nicki salasuhe narkomaanist miljonäri Waniga osutub elumuutvaks. Teose kangelane on juba aastaid otsinud head eneseväljendusviisi, kirjutades uurimustööd Henry James'i, suure osa oma elust Inglismaal veetnud Ameerika kirjaniku kohta. Wani on aga Liibanoni päritolu suure poeketi pärija, kellega koos otsustab Nick asutada uue firma. Ettevõtte kontsepsioon jääbki ebamääraseks, kohati on tegu tootmisasutusega, teisalt kirjastusega, kuid osutub vaid häguseks vabanduseks narkomaaniaga tegelemiseks. Narkootikumide
vilu, mõtles milliseid riideid endale tahaks - mõtles endale riideid 19. sajandist, siis moodsaid suveriideid, Franz ostis talle hõbehalli siidisärgi, mis mt-le ei meeldinud, sest see oli kallis ja see oleks pannud seda sarnanema idaeurooplastega, ta ei oskaks selliseid riideid kanda, eelistaks ennem kaltse - seejärel mõtles endale pöörase ja ebatavalise riietuse selga, millega käiks ringi vaid õhtuti, läheks ooperisse, lahkuks vaatuse keskel ja otsiks üles oma narkomaanist AIDSiga kallima - veel mõtles ta välja praktilise riietuse juhuks, kui ta koos Franziga elaks 16. - mt ja Angelo kõnede lõppedes ütles viimane alati prantsuse keeles, et ma suudlen sind, juhul kui D-d läheduses polnud, mis tundus minategelasele kui päris suudlus, mt polnud armukade, võib-olla ei armastanudki Angelot, vaid tahtis temaga rääkida, mida tehes ta kaugenes inimeste maailmast - mt jumaldas Angelo juures tema eimiskit, sest ta oli väsinud kõigist neist, kes midagi on
täpselt, millisel teel nakkust saadakse ja kardavad nakatumist. Ega töötajad nendega ka tegeleda ei tahtvat. "Tsoonis on too X. blokk kõikide põlu all." Aga keegi ei tahtvat viirusekandjaid oma blokki. Oletab, et asi ei ole äkki mitte niivõrd viiruses, kuivõrd selles, et suur enamus on sellised narkomaanid, kellele on olnud omane nn ,,narkari ahnus". Narkomaane olevat praegu paljudes blokkides, aga need suudavad end kontrollida, ei tekita teistele probleeme. Viirusekandjast narkomaanist arvatakse, et just tema tekitab probleeme. Mitte niivõrd ehk oma viirusega, kuivõrd nimelt oma narkoihalusega. Aga lisaprobleeme polevat kellelgi vaja. "Ka vabaduses on kindlasti lisaprobleeme - kui teada saadakse, et oled viirusekandja, siis hoiavad inimesed sust eemale, suhtuvad eelarvamustega, kujutavad enesele igasuguseid asju ette." Ta on veendunud, et teda ei võtaks nüüd keegi ülikooli, sest ta on viirusekandja. "Kui
annaabi.ee 
