Anna tunnetele taas, leides, et miks peaks ta lootma ärgata Anna embuses lahingujärgsel hommikul, kui saatus on talle kinkinud selleks võimaluse juba tollel hetkel. Brecht on toonud teosesse sõjamotiivi, kiirustamaks peategelaste otsuseid ning pinestamaks veelgi olukorda, milles neid tuleb langetada autori julm-magus kirjanduslik nüanss, pigistamaks tegelastest välja üliimpulsiivseid tundepuhanguid, teravaid naljatusi inimese eksisteerimise mõtte üle sel planeedil ning kohati isegi rämedat sõimu, pidades siinkohal silmas Piccadilly baari kirevat seltskonda. Selle kõige pinnapealne tühisus, peakski idees näima lugejale humoorikas.
ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed. Ühel oli peas kulunud kaabu, teisel kroonugümnaasiumi vormimütsi odav loorberiraag noka kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhkleja ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas. Niisugune oli ta juba tookord. See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks. Ta oli iseennast oma suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva. Kirjanduses jagasime siiski ka mägiharjade ja päikesepoolte maitset
annaabi.ee 
