Erasmus Rotterdamist
liiga hõredad ega ole pigmendiküllased, liibuvad värvitult blondina siniste soontega
oimukohtadele, liiga teravana ja otsekui hanesulg küünitab linnunäost ette nina, liiga
kitsalõikelised, liga salapärased on suletud huuled ja nõrk nende helitu hääl, liiga väikesed ja
kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda
õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas,
naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas
ja naermas. Selle peene, väheke konservilikult tuima munganäo puhul tulevad kõigepealt
tahtmatult mõttesse suletud aknad, ahjusoe, raamatutolm, ärkvel oldud ööd ja töörohked
päevad; sellest jahedast näost ei vooga soojust ega kiirga jõudu. Erasmus kannatas eluaeg
ebakindla tervise pärast, teda kimbutasid pidevalt väga mitmesugused haigused.
Tol ajal rändas katk mõrtsuka kombel ühelt maalt teisele
annaabi.ee 
