tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik samasisulisest naljandist. Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare rahvalauludest. Vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega ühine didaktiline funktsioon. Tuntuimad regilauludest pärit ütlused on: Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki; Ilu ei panda patta (ega kaunist katla); Põllumees põline rikas (ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas).
Mees pidand juba kodu tulema, aga läind veel ühte kohta sisse. Seal olnud pudrukauss toas ja piimakapp aitas, lapsed võtnud toast lusikaga pudru ja läind jooksuga aita piima kastma. Sedaviisi kahte vahet jooksnud nad senikaua, kui kõhud täis saand. Mehe viha kadund seda nähjes hoopis ära, oma naisega eland ta pärast seda üsna head elu, ta trööstind ennast sellega, et ilmas veel teisi rumalaid küll on. H II 13, 307/10 (1) < Koeru -- V. Viitmann (1889). Näide juhusliku õnne naljandist AT 1640. Vahva rätsep Üts joot'k miis tullu' kõrtsist kodo ja söönü' käsipõsilde lavva man, et kärpsit linnanu' armetu pal'lo mano -- timägä üteh süümä. Miis haarnu sõs pirru ja löönü nii, et näid hää hulk purus lännü'. Naanu süümä, jälki kärpsit tuhanda viisi man söömäh. Miis võtnu pirru, löönu jäll ja saa viisi lännü kärpset purus. "Ahaah," mõtelnu miis, "nüüd ma ole väega kõva, ma hukka jo kärpset saa
annaabi.ee 
