» Ja Tom võttiski «selle uuesti käsile»; ja uudishimu ning oodatava tasu kahekordse surve all töötas ta sellise innuga, et saavutas hiilgava tagajärje. Mary andis talle tuliuue «Barlow»-noa, mille hind on kaksteist ja pool tsenti; ja Tomi keha läbis rõõm, mis vapustas teda pealaest jalatallani. Tõsi, nuga ei lõiganud midagi, kuid ta oli ehtne Barlow, ja see o!i kujuteldamatult tähtis, olgugi et see, kust läänepoisid üldse selle mõtte võtsid, et selline relv võis asja kahjuks ka järele 28 tehtud olla, on sügav saladus ja võib-olla jääbki selleks. Tom lõpetas kapi täkkimise uue noaga ja kavatses kirjutuslaua kallale asuda, kui teda kutsuti ümber riietuma pühapäevakooli jaoks. Mary andis talle plekk-kausiga vett ja tüki seepi ja ta läks õue ning pani kausi väikesele pingile. Siis kastis ta seebi vette ja pani kõrvale, kääris varrukad üles, valas vee tasakesi maha, astus
Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny
alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
