karusnahkade järele. Rahvasterändamise-eelsesse aega (4. - 6. saj. p. Kr.) on arheoloogid dateerinud ühe germaanlaste asumisalast turbasoost leitud 14-aastase tütarlapse kasuka, mis oli õmmeldud neljast kitsenahast ja mille kraelõige meenutas nüüdisaja kasukaid. Karusnahkade ulatuslik kasutamine Kesk- ja Põhja- Euroopas nõudis vaieldamatult juba varakult erialameistrite- köösnerite- töölerakendamist. Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem. Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas, mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk-kuube. Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel. Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava- või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega.
kasukad. Karusnaha kaubaväärtus oli läbi aegade suur Muinas- Kreekas, Egiptuses, Roomas, Harun-al-Rašidi hiilgavas Bagdadis, isegi kauges Indias, kus kärbinaha eest maksti muinasjutulist hinda. Moed võisid vahelduda, kuid üle suurte kultuurikeskuste muutumatu nõudmine karusnahkade järele püsis muutumatuna. Karusnahk oli Põhjala kuld ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Tallinnas hakati naistemantleid ja -kasukaid valmistama hiljemalt 14. sajandil. Ka talurahva seas oli lambanahkne kasukas tarvilik riideese. [1] Nõudlus karusnaha järele oli suurim 18.-19. sajandil, mil toimus Euroopas üldine kliimajahenemine. Seda ajastut on nimetatud ka väikeseks jääajaks, mis põhjustas muuhulgas karusnahkade impordi kasvu. Põhiliseks kaubaartikliks olid Ameerika mandrilt pärit kopranahad, mida veeti sisse sadades tuhandetes, tekitades kobraste arvukuse
arvatavasti Eestisse, sest sellest sõidust oli kord juttu olnud. Ning ta sõitis Karjakülla oma tütart otsima. Vilde vanematele oli see suur üllatus, sest nemad ei teadnud midagi oma poja vahekorrast Toni Gronauga. Kui mõne aja pärast siiski välja tuli, et noored Berliinis on, likvideeris Toni ema oma äri ja siirdus ise ka Berliini. Vilde ja Toni olid esialgu peavarju leidnud neiu onu juures. Toni hakkas õmbleja õpilaseks onu töökojas, kus valmistati naistemantleid, Vilde aga jätkas oma loomingulist ja ajakirjanduslikku tööd. Vilde elab eeskujulikku perekonnainimese elu, algul Toniga kahekesi, hiljem koos ämmaga kolmekesi. Esimestel kuudel olevat noored hästi läbi saanud, arusaamatusi tulnud arva ette. Vilde püüdnud oma kaasa eest kõigiti hoolt kanda. Ent juba 1892 aastal suundub ta perekonnalahkhelide tõttu koos õe Augustega, kes viibis vennal külas, tagasi Karjakülla. Suureks üllatuseks kohtab Vilde aga oma kaasat mõne kuu
annaabi.ee 
