esitamas, see zanr ei ole temale iseloomulik, aga tema esitus oli väga hea. Samuti meeldis ka Jassi Zahharov, kelle hääl on jõuline ja esitus väga proffessionaalne. Olulisel kohal oli orkester, sest nende mängitud meloodiad olid suurepärased. Minu arust oli kontserdi kõla väga hea, puudus pillide matkimine tehnikaga. Nimetama peab ka Mihkel Mattisenit, kelle klaveripalad on juba varem mulle meeldinud ja selle kontserdiga tõestas ta oma oskusi veelgi. Noored naissolistid ei üllatanud mind oluliselt, kuid täitsid oma rolli ja meeldisid mulle üldiselt. Osaliselt ootasin tempokat kontserti, sest ,,Gala" peaks olema haarav ja mitmekülgne, kuid oli suhteliselt tavaline, aga samas kuulatav kontsert. Kõige enam siiski meeldis orkestri esitus, nemad olid kontserdi tugevaim külg.
ning täiendanud end moderntantsu alal Saksamaal Mary Wigmani ja Rudolf Labani juures. Just Olbrei andis Estonia balletitrupile isikupärase näo XX sajandi esimesel poolel. Lavale tulid Adami „Giselle” (1926), Tšaikovski „Pähklipureja” (1936) ja „Luikede järv” (1940), Glieri „Punane moon” (1939), esimene eesti algupärane ballett , Tubina „Kratt” (1944) jt. Teise maailmasõja keerises põgenesid Eestist mitmed naissolistid ja ballettmeister Rahel Olbrei, õnneks säilis trupi tuumik. Aastail 1944—1951 juhtis truppi Litvinova stuudiotes õppinud ja Antverpenis tantsinud Anna Ekston, kes asutas 1946 ühtlasi Eesti esimese riikliku balletiõppeasutuse — Tallinna Riikliku Koreograafiakooli (praegu Tallinna Balletikool). Märkimisväärseid sündmusi sõjajärgsel ajastul oli vene ballettmeistri Vladimir Burmeistri lavastatud „Luikede järv” (1954), mis tõusis esile eriti
Eesti Teatriliidu liige aastast 1952. -3- Estonias Väino Aren jäi silma koreograaf Anna Ekstonile, kes tegi talle ettepaneku tööle tulla Estonia teatrisse. Aren tuli Estoniasse tööle 1950. aastal, kui ta oli alles 16-17. Sellest minekust algas Väinol tõsine eriala töö. Estonia loominguline kollektiiv, kuhu nüüd ka Väino kuulus, oli tugev ning esinduslik. Meestantsjad olid Artur Koit, Verner Hagus ja Boris Blinov, naissolistid Liia Vink, Juta Arg, Zoja Kalve, Inge Põder jt. Sageli nad tantsisid-mängisid ooperi- ja operetikoosseisu kuuluvate inimestega. Väino Arenil avanes võimalus töötada parimate proffessionaalide suurepäraste koreograafide juhendamisel. Kohe 1950. aastal, kui külalislavastaja Boriss Fenster lavastas balletti ``Dr. Aibolit´´, sai Väino tantsida koguni kolme tegelast Karu, Suurt Ahvi ja Röövlit. Järgmisena tantsis ta ooperis ``Noor Kaardivägi´´ ja ``Esmeralda´´. 1953
Debussy plaanis seda 3-osalise sümfooniana, kuid lõppvariant oli siiski 1-osaline. Esiettekanne 1894. Põhineb ühel teenal: laskuval ja tõusval käigul(flööt). Kogu arendus on orkestri- ja saatepartiis, teema ei muutu. Fauni ja flööti pannakse kokku. ,,Nokturnid" sümfooniline triptühhon on 3-osaline kokkumiksitud variant, kuid 3-s osa pole valminud. Korraga valmisid I osa ,,Pilved" ja II osa ,,Pidustused". Aasra hiljem lisandus III osa ,,Sireenid" (lisas koori, naissolistid, kindel arv hääli ja kindel arv lauljaid). Debussy kirjutas selle teose 2 aasta jooksul. MK: ,,Sümfooniline eskiis"; ,,Meri" ( I ,,Koidust", II ,,Lainete mäng" ja III osa ,,Mere ja tuule kahekõne) Debussy on pianist, dirigent, helilooja. Ta lõpetas Pariisi konservatooriumi, hiljem täiendas ennast Roomas. Kirjutas hästi suurele orkestrile, kuid kõlas ei tule välja see. Ei teinud valjut muusikat, vaid pigem vaiksemat. Löökpillide suur tähtsus, kuid muusika ei ole rütmiline.
annaabi.ee 
