Islami meditsiin keskajal
Eelkäijatest erinevaks tegi islami haiglad ka nende suurem meditsiinilise eetika standard.
Haiglad ravisid kõiki inimesi, hoolimata nende sotsiaalsest, etnilisest ja religioossest taustast.
Ka arste oli nendes haiglates erinevatest religioonidest ja vähemusrahvustest, nt palju oli juute
ja kristlasi. Moslemi arstidelt eeldati ühesugust suhtumist ka vaeste ja rikaste suhtes, ravida
tuli diskrimineerimatult kõiki.
Moslemi haiglate eripäraks oli ka naispersonali pidamine, naised töötasid õdedena. Ka
esimesed naisarstid olid pärit keskaegsest islamimaailmast.
Moslemi arstide eetilised standardid pandi esmakordselt paika 9. sajandil Ishaq bin Ali
Rahawi poolt, kes kirjutas Adab al-Tabib'i (,,Arsti käitumine"), see teos oli esimene uurimus
meditsiinieetikasse. Ali Rahawi pidas arste ,,kehade ja hingede valvuriteks".
Esimene araabiakeelne meditsiinientsüklopeedia oli ,,Tarkuse paradiis" (,,Paradise of
annaabi.ee 
