Kristiina Ehin 1977 Ehin on sündinud 1977.aastal Raplas. Ta on kirjanike Andres Ehini ja Ly Seppeli tütar. Ehin on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja on keskendunud eesti rahvaluulele. Ta on tagasihoidlik luuletaja, kes ei armasta rääkida oma eraelust , samas on meelsasti nõus kõnelema oma luulest. Ta on olnud Mohni looduskaitseala valvur, millest on ta kirjutanud ka oma kogus ,,Kaitseala" . Ehin kuulub praeguste eesti naisluuletajate silmapaistvamate esindajate hulka . Tema luules on tunda urbanismivastasust ja looduslembelist maailmavaadet . Tema luules on väga habrast loodustunnetust. Ta peab oma lemmikmaadeks soome-ugri maid (soomeugrilikkust esineb ka tema luules). Ehini luule põimib rahvapärimuse ja soome-ugri mütoloogia kaasaegse elutunnetusega ühte ning loob erakordselt jõulisi kujundeid . Ehin on ka kirjandusrühmituse ,,Erakkond" liige. Luulekogud: ,,Kevad Astrahanis" (2000) ,,Simunapäev"(2003)
kaasaelamisega nähtavale Anna Haava elukäigu õnnelikust lapsepõlvest eluõhtuni. Luuletused I (1888) Luuletused II (1890) Luuletused III (1897) Lained (1906) (ühiskondlikud teemad) Ristlained (1910) Põhjamaa lapsed (1913) Meie päevist (1920) Looming Siiski on elu ilus (1930) Laulan oma Eesti laulu (1935) Luulevalikkogu d Luuletuskogu (1924) Luuletused (1954) Nõmmelill (1964) Väike luuleraamat (1968) Anna Haaval on väärikas koht eesti suurte naisluuletajate reas: tema esimene luuletus ilmus aastal, mil suri Lydia Koidula. Haava oli hoopis teist tüüpi lüürik kui Koidula, mitte lõkendavalt paatoslik, vaid isiklikult ja intiimselt nukker ja lüüriline; mitte ööbik, vaid lepalind. Tema luule oli ometi 19. sajandi lõpus uudne täpse ja isikliku looduskujutuse tõttu, ka kirjutas ta esimesena Eestis diskreetselt isiklikku lembelüürikat. Anna Haava (neiupõlves Anna Rosalie Espenstein; kuni 1939 Haavakivi) sündis 15. okt 1864
kaantel, need on kummaliselt seal esitatud, nt alasti mees võrkkiiges keset lund. Feministlik hoiak. Sellest ka ironiseerib mehekeskse maailma üle intellektuaalselt teraval viisil. Kogud: ,,Tule mu koopasse, mateeria" (2007), ,,Heureka" (2008), ,,Kunstiteadlase jõulupuu" (2010), ,,Must tomat" (2013) viimane luuleraamat praeguse seisuga. ,,Keelepuhtuse deklaratsioon" on kõige märgilisem Kangro tekst. Keeleluulest sotsiaalse luule suunas. Üsna valdavalt naisluuletajate teema. Kangrol ei tule otseselt feminism välja, aga leiab ikka. Kangro luuletustes sotsiaalne ja poliitiline kallak. Teksti loogikad on erinevad. Kangro luulel fraasitasandil ei pruugi olla midagi eriskummalist. Kangrol fraas on selge ja puhastatud. See, kuidas suurem tervik moodustub, tekib mõttekohti või pausi. Ütlemata jätmine, teatav elliptilisus on omane. Äkiline kontrast, mis on Kangrole oluline. 24
viljakamaid ajakirjanduse kaastöölisi. Niiviisi puutus Luiga kokku ka lehetegijate omavahelise sulesõjaga. Kui "Postimehe" toimetaja Hermann märkas Luiga sümpaatiat "Oleviku" toimetaja Grenzsteini suhtes, ei olevat ta enam tahtnud Luiga luuletusi "Postimehes" avaldada. Luiga aga viskas Hermannile vingerpussi, saates kaastöö neiu Miina Luha nime all. Hermann oli Miina Luha esilekerkimisest olnud väga vaimustatud, kujutledes, et tal on 1888. aasta "Postimehe" juures terve naisluuletajate trio (ka Anna Haava ja Elise Aun olid Hermanni poolt tunnustatud). Järgmistes "Postimehe" numbrites ilmunud Miina Luha luuletusi järjestikku, kuni selle nime tagant Georg Eduard Luiga välja vaatas. Hermanni pahameel olnud muidugi suur. Puhtajakirjanduslik kaastöö põhjustas Luigale nagu ka paljudele teistele tolleaegsetele eesti kirjameestele mõnegi ebameeldivuse. Ühe kohtuteemalise kirjutise tõttu "Eesti Postimehes" keelati tal koguni vallakoolmeistri ameti pidamine.
annaabi.ee 
