Isanimed: tingimisi individuaalnimed. Isanimi e patronüüm. Eestlastel ajaloolistes kirjapanekutes isanimed olemas. Olemas olnud ka emanimesid e metronüüme. Terminoloogia võib tekitada segadust. Vanaisanimi, isanimi, pärisnimi. Nimede liigitamisel saab jagada mehenimedeks ja naisenimedeks. Sellega koos käib nimede tekkimise viisi: tuletamise viisi. Sooga seoses kasutusel terminid: naisvaste (sõsarnimi -> nimekuju mis teeb mehenimest naisenime: Jakob Jakobiine). On ka vastupidi: meesvaste (Eva Evo). Olemas ka kahesoolisi nimesid, Eestis kõige tuntum (Virgo, Aasa, Maria). Pseudonüüm pseudos (vale) varjunimi, salanimi. Tavaliselt kirjanikunimed, kunstnikunimed (Mait Metsanurk, Lydia Koidula). Pseudonüüm võib olla ka sooliselt eksitav. Olemas ka krüptonüümid, mis on pseudonime vorm. Kodeeritud pseudonüüm. Osnap - Panso. Onu Thal Uno Laht. Osa nimesid nimetatakse deminutiivideks e meelitusnimed, hüüdnimed.
19.saj see lõpp laienes kõikidele ja sai rahvalikuks nimemalliks. Perekonnanimesid Venemaal hakati panema juba keskajal, aga polnud kunagi kohustuslikud. 1860, kui pärisorjad vabastati, ei tehtud neile kohustuseks võtta perekonnanime, aga Eesti aladel võeti. Nõukogude ajal võtsid venelased endale perekonnanime. Ida-Slaavi nimemallile on omane kanooniline nimemalli väike hulk: keskmiselt on laias kasutuselt on olnud 40–50 mehe- ja naisenime, kuna õigeusukirikul oli omaette kanooniline nimistu. Nimistus olid ka keerulised kreeka laenud, kuid rahvale sobisid neist vaid mõnikümmend, mida kasutati ka valdavalt. Kanoonilisi nimesid pidi kasutama kuni oktoobrirevolutsioonini, mil see polnud enam kohustuslik. 1920ndatel eksperimenteerisid paljud venelased nimedega, nt Vladimir+Lenin=Vladlen, Pjatšvet (st viisaastak nelja aastaga). Revolutsiooniaegne nimemood taandus hiljem
13. Liigi teadusliku nime kuju koos alamperekonna nimetamisega. Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk). 14. Liigiepiteedi moodustamise põhireeglid. Isikunimest tuletatud liigiepiteet pannakse enamasti omastavasse: mehenime lõpp omastavas on i (varem ka ii,kui teadlased lisasid omaenda perekonnanimele ladinapärase lõpu „ius“), naisenime lõpp ae, mitme isiku järele pandud epiteedi lõpp orum või arum. Näiteks Amphichaeta leydigi või Amphichaeta leydigii (pandud Leydigi/Leydigiuse auks) – neid võib käsitada sama nime vormidena. Tohib kasutada ka isikunime nimetavas käändes, näiteks Mesenchytraeus viivi. Isikunimest tuletatud liigiepiteet kirjutatakse tänapäeval väikese algustähega, näiteks Acipenser baeri, mitte Acipenser Baeri (siberi tuur) 15
annaabi.ee 
