juhatuse ümbervalimised ja liider vahetunud, aga seal mkm, savisaare isikukultus, valijaskond on vene keelne elanikkond (üle 80% neist valivad KE), venelased armastavad KE, sest pooldab kodakondsuse seaduse lõdvendamist, leeevendada keeleseadust, neil on sõprusleping Ühtse Venemaaga (võimul praegu Venemaal), majanduses pooldavad astmelist tulumaksu, polldavad suuremat riigirolli majanduses, populistlik partei, penisionäris ka armastavad KEd (naiivsusest, arvavad, et penisioneid kahekordistatakse) 3) Rahvaliit (Karel Rüütli) (esindab eelikõige maarahva huvisid. pooldab suuri dotatsioone põllumeestele riigieelarvest, pooldavad kaitsetolle põllumajandustoodetele, linnades on rahvaliidu toetus väike, tõenäoline on, et nad ühinevad keskerakonnaga või sotsiaaldemokraatidega) Need erakonnad elavad kerges nõukogude nostalgias, esindavad rahulolematute seisukohti
purustama väärtusi." See tsitaat on pandud toetuseks inimestele,kes ootavad sõdu ja uusi hävinguid,inimestele , kes ei katsu ainult rebast tantsitada, vaid elada nagu rebane. Autor mainib ka Darwini, Marxi, Freudi, Poe, Andrejevi ja paljude teiste seisukohti. Ma nõustun autoriga, et õnne ja vabadust on raske luua, kuna on maailmas on nii palju kurjust, ahnust ja kadedust. Kõiges saab kahelda. Suhe autoril materjaliga on skeptiline, kirjutab inimeste naiivsusest Autori sõnavara on mitmekülgne. Ta on kasutanud võõrsõnu, nt stereotüüpiline- harjumuslik; ideoloogia-maailmavaade, elukäsitus. Esineb ka fraseologisme, nt ainult aeg voolab veel piiramatult aega ei saa keegi käskida ega käsutada.. Leidub ka unarsõnu, nt vedelvorst laiskvorst; laiskur. On ka ebatavalisi liitsõnu, nt vaimuvarakuhjad tarkuse ja vaimutoidu virnad. On ka epiteete, nt mõistus ei tantsi ja kopitanud seltskond
ees. Ulrich von Kremer, kes on mõisnik, teeb Tõnule ettepaneku saada jõukale järjele piimamehe ametiga. Vastutasuks peab Prillup hakkama jagama oma naist Kremeriga. Tõnu suurim soov on täitumas ja naiivselt ning tagajärgedele mitte mõeldes on ta kohe nõus. Siit saab aga Tõnule eneselegi ootamatult alguse saatuslik allakäik, mille lõpetab traagiline surm. Prillupi traagika sai alguse liigsest rahaahnusest, naiivsusest ning soovist saada ühiskonna jõukasse kihti. Ta arvas, et selline elu teeb õnnelikuks, aga tegelikkuses ei saabunud ei rikkust ega ka loodetud õnne. Otse vastupidi põrumine piimamehena ning ka teadmine, et peab naist jagama, viis Tõnu rusuvasse meeleollu. Kui alguses Tõnu arvas, et sai suurepärase pakkumise ning elu jookseb lõpuks rööpasse, siis tegelikkuses nii see ometi ei olnud. Tema senised väärtushinnangud muutusid ja ta
harjunud tähelepanuga, ent kes seda mängeldes ära kasutab. Ta on uljaspäine, muretu, kohati naiivne nind veetlev. Aino on suhteliselt keerulise siseeluga, algul lakerdab naerda, hiljem ei suuda ta enam selgust saada asjade mõttest ja oma kohast siin elus. Autor kujutab seda tegelast muutuvana, kelle siseelu teose teeb kannapöörde. Aino on endast küllaltki heal arvamusel, suhtudes teistesse tegelastesse kohati kui madalamatesse, samas võib see tulla ka tema naiivsusest. Kulno on see noormees, kes teab, kuidas teha nii, et neiud temast huvitatud oleks, nimelt tema ei näita suuremat huvi nende vastu. Ja mis on kättesaamatu, see on ihaldusväärne. Tema naer ja lõbus tuju tekitavad Ainos tusasust, sest tema ootab tundeid ja armastust. Kulno arvab aga asjast nii: ,,Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. Mõnikord, kui igavese elu
kukuvad ja magama jäävad. Athos aga nägi ärk-Ivel olles und. See joobnu somnambulism oli kohutav. «Kas te soovite seda ilmtingimata kuulata?» «Ma palun,» ütles d'Artagnan. «Täitugu teie soov. Üks minu sõpru, kuulake hästi, minu sõpru ja mitte mina,» ütles Athos sünge naeratusega, «minu provintsist pärit olev krahv, suursugune nagu üks Dandolo või Montmorency, armus kahekümne viie aastaselt kuueteistkümneaastasesse neiusse, kes oli ilus nagu armastus. Tema eale omasest naiivsusest tungis läbi kirglik.vaim, mitte naise vaim, vaid poeedi vaim. Ta ei meeldinud, ta joovastas. Ta elas väikeses linnakeses oma venna juures, kes oli küree. Mõlemad olid väljast sisse sõitnud. Keegi ei teadnud, kust nad olid tulnud. Nähes teda aga nii kaunina ja ta venda nii vagana, ei tulnud kellelegi mõttesse küsida, kust nad tulid. Pealegi räägiti, neil olevat hea päritolu. Minu sõber oli selle provintsi isand, ta oleks võinud neiu võrgutada või vägivallaga oma