Refereering Muistne vabadusvõitlus
Saksa sõdalased olid seevastu elukutselised,
hea väljaõppe, distsipliini, relvastuse ning turvistega. Eestlaste eelis oli arvuline ülekaal
ja kohalike olude parem tundmine. Eestlaste relvadeks olid taprid, sõjanuiad, viske- ja
torkeodad ning vibud. Hiljem, juba vabadusvõitluse käigus õpiti tundma ambu ja
kiviheitemasinat.
Turvised olid sissetungijatega võrreldes pea olematud: kiivri asemel nahast murumüts,
rõngasrüüde asemel paksud tepitud või nahkvammused. Põhiliseks turviseks oli puust
kilp. (Helme, M. 2010).
Madisepäeva lahingu kaotus oli suurim, kuid väärikas. Julgust paremini relvastatud ja
turvistatud vaenlase vastu astuda hindasid ka vaenlased ise. Madisepäeva lahing
otsustas eesti rahva saatuse tegelikult aastasadadeks. Lembitu kui muistse
vabadusvõitluse kõige silmapaistvama vanema sõjapealiku vaim on eestlasi läbi aegade
innustanud ja viis 700 aastat hiljem võiduni Võnnus. (Kuum, J. 2001).