Komi naised kandsid peamiselt pikki valgeid pluuse mis õmmeldi linast ja kaunistati punase põimpiste või eelpistega. Lisaks kuulusid naisteriietuse juurde ka õlapaeltega kleit ja põll. Tööriided oli kombeks õmmelda kodukootud linasest kangast ja värvida siniseks. Peoriided olid tavaliselt tehtud kirkavärvilistest kangastest või siniste trükipakkudega värvitud. Meeste riietus pidi sobima nädalapikkustel jahiretkedel käimiseks. Nad kandsid kuube, villaseid mustrilisi sokke ja nahksaapaid. Kõige peal kanti vesti. Vest oli valmistatud ruudukujulisest kanga- või nahatükist, kuhu lõigati sisse peaauk. Vesti rinna- ja seljatükk kinnitati teineteise külge paelte ja rihmadega. Kokkuvõte Tänapäeval on sürja- ja permikomisid kokku umbes 200 000. Komi vabariigis on nad vähemusrühm. Siiski võib veel komi keelt kuulda ka linnatänaval. 3 Kasutatud kirjandus:
ning ta soovis, et tema fotod muudaksid inimesi ja paneksid neid mõtlema. Rene on 17-aastane noormees, kes elab Tartus. Ta ei naudi kodus käimist, sest näeb seal ema, kes alati poisist midagi loodab ja isa, keda poiss tema poliitiliste vaadete pärast vihkab. Rene isa kuulub reformierakonda. Renel on ka vend Raigo, keda ta väiksena jumaldas, kuid pärast skinheadide seast lahkumist hakkas Rene oma venda vihkama. Teose lõpus leppisid vennad ära. Rene kannab tavaliselt musti nahksaapaid ja sõjaväeriideest pükse, T-särki ja nahktagi. Mõnikord kandis ta ema rõõmuks ka heledaid teksaseid ja T-särki. Rene oli kiilakas ja tal oli kaela peale tätoveeritud draakon. Ta oli heas vormis ja lihaseline. Rene isa oli poliitik, seega polnud ka nende perel rahaliselt raske. Rene on raske iseloomuga, ta tujud muutuvad tihti. Ta on tasakaalutu ja võimeline inimest surnuks peksma. Siiski on Renel hea süda ja ta
Sõja mõju igapäevaelule · Sõda tõi kaasa hulga spetsiifilisi probleeme, näiteks tikkude, küünalde ja suhkru puudus; raskused kütte, jalavarjude ja rõivaste hankimisega. · Et tagada nappide ressursside ühtlane jaotus, kehtestati enamikus riikides kaardisüsteem. · Kõik riigid lähtusid põhimõttest, et mis tahes ressursi jagamisel on eesõigus sõjatööstusel ja sõjaväel. · Kui nahksaapaid kõigile ei jätkunud, siis järelikult läksid need sõdureile, tsiviilelanikud kandsid puukingi või õlest jalanõusid. Suhkru neelas lõhkeainetööstus. Bensiini tankide ja lennukite kütusepaagid. · Tsiviilelanikud hakkasid oma riideid ja jalanõusid, toidust rääkimata, hankima sõjaväelt. · Raskustele vaatamata üritasid inimesed ka II MS ajal jätkata normaalset elu.
Fifth level Tori kihelkonna mehe rõivad Tori kihelkonna mehe ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, püksid ja vammus. Üleriidena kanti veel pikkkuube, kuid sajandi lõpul peeti seda juba vanamoeliseks. Kuuele seoti peale pusakas või võrkvöö. 19.sajandi lõpul ja 20. saj alguses kandsid jõukamad mehed ka veste. Tori mehe pead kattis kaapkübar(varasem) või nokkmüts(hilisem). Kaapkübar oli pealt kitseneva rummuga. Jalas kanti pastlaid või nahksaapaid. Suviste rõivastena olid kasutusel kanditud kaelusega linane särk ja valged linased laia lakaga kintspüksid või uuema moe järgi pikad püksid. Suvine ülerõivas oli rüü, mis oli pleegitamata linasest riidest ja osaliselt või täielikult läbilõigatud piha ja volti seatud alaosaga. Tori kihelkonna mehe rõivad Suvise peakattena kasutati linasest niidist või valgest lõngast varraste kootud tuttmütse ja siiludega murumütse. Tuttmütsid tehti kas
Sõda tõi tsiviilelanikkonnale kaasa hulgaliselt spetsiifilisi probleeme, nagu tikkude, küünalde ja suhkru puudus, raskused kütte, jalavarjude ja rõivaste hankimisega. Et tagada nappide ressursside enamvähem ühtlane jaotus, kehtestati enamikus riikides kaardisüsteem. Kaardiga saadav leib, sool, suhkur, või jms oli küll vähene, kuid garanteeritud. Kõik riigid lähtusid põhimõttest, et mis tahes ressursi jagamisel on eesõigus sõjatööstusel ja sõjaväel. Kui nahksaapaid kõigile ei jätkunud, siis järelikult läksid need sõdureile ja tsiviilelanikud kandsid puukingi või valmistasid jalanõusid koguni õlgedest, nagu näiteks ka Eestis. Suhkru neelas lõhkeaine tööstus, bensiini tankide ja lennukite kütusepaagid. Loogiliseks tagajärjeks oli see, et tsiviilelanikud hakkasid oma riideid ja jalanõusid, tääkimata maiustustest või kohvist, ühe suuremas ulatuses hankima sõjaväelt. Ida-Eurooas kujunes sõjaväest
Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid sõdurid raudkiivrit ja rõngassärki. Naised kandsid pikka linast kleiti. See võis olla pleegitatud. Kleidi peal kandsid naised pikka villast tuunikat. See oli kinnitatud paari sõlega, vahel aga keti või helmekeega. Tuunika peal võisid naised kanda rätti. Naiste jalad olid paksudes villastes sokkides ja pehmetes nahkkingades.
mitmevärviliste villasest lõngast paeltega. Suur tähtsus oli suvel suuremal hulgal tagavaruks varutud ,,kingaheintel", mis hoidsid jalad kuivas ja soojas. Kinnituspaelte peale tõmmati pikad säärised, mida valmistati nii parkimata kui pargitud nahast ning hiljem on valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge. Kolta- ja koolasaamid kasutasid pükste külge kinnitatud pikemaid nahksaapaid (jiere),mis on tõenäoliselt samojeedi päritolu ja mis moodustasid omalaadsed saabaspüksid. Kangast õmmeldud püksid olid varem valgest või hallist, hilisemal ajal sinisest või mustast kalevist. Põhjapõdra säärenahast valmistati ka kindad, mille sisse peideti kasuka varrukasuud. Kinnaste sees kanti enamasti samuti heinu, harvem kootud kindaid. Uusasukatelt võeti juba varakult üle lammaste ja kitsede pidamine, mis võimaldas kasutada villa. Villasest lõngast
annaabi.ee 
