Hapniku ühendid · Vesi: Looduses üks levinumaid aineid Kujundab oma eriliste omadustega Maa kliimat ja looduslike protsesside kulgemise tingimusi ilma veeta ei oleks elu vee erilised omadused on tingitud tema molekulide suurest polaarsusest ja molekulidevahelistest vesiniksidemetest tavatingimustes vedelas olekus vaid vesiniksidemete suure osatähtsusse tõttu Jääs on iga vee molekul seotud vesiniksidemete abil nelja naabermolekuliga struktuur on hõre, seetõttu on jää kergem kui vesi polaarse ainena on vesi heaks lahustiks polaarsetele või ioonilistele ainetele vesi on keemiliselt püsiv ühend ja väga nõrk elektrolüüt võib reageerida aluseliste ja happeliste oksiididega, seega avalduvad nii happelised kui ka aluselised omadused aktiivsemate metallide suhtes käitub vesi oksüdeerijana, eraldades vesinikku · Vesinikperoksiid(H2O2) Hapniku o.a peroksiidis on -I
pindpinevus, soojuspaisumine, dielektriline läbitavus, lahustamisvõime. Suht suur polaarsus ja vee molekulide vahelised vesiniksidemed -> vee keemis- ja külmumistemp kõrgemad kui teistel sarnastel ainetel. · Hea solvent soolade, halb lipiidide jaoks <- vee polaarsuse tõttu · Tihedus suurim 4 C juures · Jääkristallides on iga vee molekul vesiniksidemete abil seotud tetraeedriliselt nelja naabermolekuliga ja moodustab koheva ruumilise struktuuri. · Jää tihedus 0,92 g/cm3 · Kui vees tekib jää, siis ujub see veepinnale, soojemad alumised kihid jäävad vedelasse olekusse Veebilanss · vee juurdetuleku ja veekao (veekulu) vahekord mingis ajavahemikus (tund, ööpäev, aasta) · vaadeldava objekti (taime, järve, valgla, kontinendi, kogu hüdrosfääri) veeringe dünaamikat iseloomustav näitaja.
Vee jahutamisel vee tihedus üldiselt kasvab, sest madalamal temperatuuril seosutvad vee molekulid tugevamini üksteisega (tekib rohkem vesiniksidemeid). Kõige suurem on vee tiheduse 4 C juures. Temperatuuri edasisel alanemisel hakkab aga vee tihedus mõnevõrra vähenema ja jäätumisel muutub juba märgatavalt väiksemaks. Põhjuseks on see, et jäätumisel seostuvad mitte ainult mõned, vaid juba kõik vee molekulid üksteisega vesiniksidemete abil - iga vee molekul seostub 4 naabermolekuliga, need omakorda 4naabermolekuliga jne. Jääs tekib vee molekulidest korrapärane struktuur, mis on suhteliselt hõre.
O-antigeen koosneb 4 5 sahhariidsest kordusest, mis on tihti harunenud. O-antigeenne osa on väga varieeruv, näiteks E. coli'l on teada üle 160 erineva O-antigeeni. Lipopolüsahhariidi lipiidset osa nimetatakse lipiid A-ks, mis pole glütseroolne lipiid vaid estersidemete abil seotud N-atsetüülglükoosamiin fosfaadiga. LPS-l on molekuli kohta rohkem rasvhappeid kui fosfolipiididel ning sellest johtuvalt on välismembraani rasvhapete vahel rohkem hüdrofoobseid sidemeid naabermolekuliga, mis teeb välismembraani tihkemaks ning suurendab membraanis hüdrofoobset keskkonda. Enterobakteritel on LPS väline kiht stabiliseeritud Mg2+ ja Ca2+-ioonidega, mis neutraliseerivad lipiid-A fosfaatide negatiivseid laenguid ning stabiliseerivad polüsahhariidide jääke. Lisaks koosneb enterobakterite lipiid-A küllastunud rasvhapetest, mis muudab membraani veel jäigemaks. EDTA abil on võimalik muuta bakterite välismembraani ning seeläbi muuta
annaabi.ee 
