Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
37 aastane. Tõnissonist sai rahvajuht, kes ühest küljest ei mõistnud vasakpoolset
äärmust, teisalt võitles baltisakslaste vastu. Valiti riigiduumasse, kus tegutses väga
aktiivselt. Kui riigiduuma laiali saadeti, pöördus osa saadikuid nn Viiburi üleskutsega
avalikkuse poole, kuhu kirjutas alla ka JT. Selle pärast määrati talle vanglakaristus,
mistõttu ta andis vastutava toimetaja ameti oma venna Jürile. Ta ise kirjutas sel puhul,
et "Muutlikkudes oludes jäägu igaüks iseenesele ustavaks ja oma põhimõttele
kindlaks!" (Postimees 1906, nr 227).
Mäletati, et JT ei puhanud pea kunagi. Hindrey sõnul valitses Postimehes tõeline
töörõõm, tegijaile oli tähtis, et leht oleks huvitav ja elav. Kuid Tõnisson suutis
toimetuse liikmeid rakendada ülesannete juures, millel toimetusega midagi tegemist ei
olnud. Vabatahtlikus hoos tegeldi laulupeo, Vanemuise jm asjadega. Hindrey