sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsimisest. Ta peab näitama, kuidas paikneb iga tüvevariant kogu vormistiku ulatuses, st missugusest tüvevariandist missugune vorm moodustatakse. Peab selguma, missugust grammatilist allomorfi missuguse sõna ja missuguse vormi puhul kasutatakse. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks — tüüpideks ja muutkondadeks: osa informatsiooni antakse klassifikatsiooni vahendusel, osa reeglite kaudu. Klassifikatsioon peab kajastama sõnade neid morfoloogilisi omadusi, mida ei saa või ei ole otstarbekas anda reeglite kaudu. Selleks, et morfoloogiakirjeldus oleks võimalikult lihtne, ökonoomne ja ülevaatlik, on vaja leida mõistlik tasakaal informatsiooni jaotamiseks reeglite, klassifikatsiooni ja üksiksõnade (erandite) vahel. 20. Morfoloogilise klassifitseerimise aluseks olevad tunnused:
tunnused Morfoloogia kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist ehk siis tüvedest ning tunnustest ja lõppudest. Peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsist. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks tüüpideks ja muutkondadeks. Klassifitseerimise aluseks olevad tunnused: 1) Erinevused morfoloogilistes formatiivides eri sõnadel ja nende rühmadel võivad samades vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud. Nt võib ainsuse osastava lõpp olla da, -d, -t või hoopis puududa. 2) Erinevused tüvemuutustes: neid on kahte laadi, mitteastmevahelduslikud muutused (tüvevaheldused) ja astmevahelduslikud muutused (laadi- ja vältevaheldus). 35. Seosed vormide vahel
annaabi.ee 
