ja verbide muuttüüpe konjugatsioonideks. Eesti keele substantiivide käänamisel võib samuti eristada mitmeid muuttüüpe (käändkondi ja käändtüüpe). Näiteid verbide muuttüüpidest pakuvad germaani keelte nõrgad ja tugevad (ebareeglipärased) verbid. * Morfoloogilised paradigmad Keele morfosüntaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevate sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma. Eesti substantiivide muuteparadigmade aluseks on neliteist käänet ja kaks arvu (ainsus, mitmus). Verbide muuteparadigmad koosnevad (keele omadustest sõltuvalt) tegumoe, tempuse, mooduse, aspekti ja isiku vormidest. Nii substantiividel kui ka verbidel on eriti rikkalikuma morfoloogiaga keeltes ka muuteparadigma piiril või sellest väljaspool olevaid afiksit sisaldavaid vorme. Sellised on näiteks soome keele substantiivide possessiivsufiksid ehk omastusliited nagu -ni, -si, -Vn
Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma. Defektiivne paradigama (või vormistik) – kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära – ärge(m) – ärgu. Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu
Keele tähtsamad morfosüntaktlised kategooriad koos oma morfosüntaktiliste tunnustega moodustavad kelle muutesüsteemi. Muuttüübid e eesti keeles käändkonnad ja pöördkonnad. Substantiivide muuttüübid - deklinatsioonid. Verbide muuttübid - konjugatsioonid. 25. Muuteparadigmad. Keele morfosünaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevatel sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma. Paradigmaatline morfoloogia - peaiseks meetodiks on muutenähtuste kirjeldamine nii, et uuritava keele kõikidest muuttüüpidest koostatakse näiteparadigmad. Põhiüksused on sõnavormid ja muutüksused. Mõnikord ei ole sõnal täielikku sõnavormide paradigmat. Mõned vormid võivad olla keelevastased, sellisel juhul on tegemist defektiivse muutumise e vaegmuutumisega. Puuduvad vormid on paradigma augud. Plurale tantum - sõnad, millel puudub ainsuse vorm
missugused mitte, nt laps : lapse : *lapst > last. Morfeemide vaba vaheldus sama funktsiooni täitmiseks on keeles mitu erinevat samaväärset võimalust, nt sisseütlevas kivisse e kivvi või mitmuses tänavatel e tänavail. 11) Paradigma kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma. Paradigmamudel WP (Word and Paradigm), taksonoomiline strukturaalne mudel IA (Item and Arrangement), generatiivne reeglipõhine mudel IP (Item and Process), kahetasandiline morfoloogiamudel. Defektiivne paradigama (või vormistik) kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel
annaabi.ee 
