aastal ka Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. Eduard Tubin oma naise Erika ja poja Einoga. 1926. aastal lõpetas Tubin Tartu Õpetajate Seminari ning töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõus, andis peamiselt matemaatika ja füüsika tunde ning juhatas ka Nõo segakoori. Jätkas kompositsiooniõpinguid Kõrgemas Muusikakoolis. Tema tõsisem muusikutegevus algas pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1930. aastal. Aastatel 19311944 töötas Tubin algul repetiitori ja seejärel dirigendina "Vanemuise" teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. Eduard Tubin koos koori juhtkonnaga. 1930. aastal orkester Vanemuisega Hinnatud helilooja 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud Eesti hinnatumate heliloojate hulka
kontserdielust, kuulata "Vanemuise" sümfooniaorkestri esituses muusikat Beethovenist Aleksander Skrjabini ja Heino Ellerini. Lisaks seminarile astus Tubin 1924. aastal ka Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. 1926. aastal lõpetas Tubin Tartu Õpetajate seminari ning töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõos, jätkates kompositsiooniõpinguid kõrgemas muusikakoolis. Tema tõsisem muusikutegevus algas pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1930. aastal. Aastatel 1931-1944 töötas Tubin algul repetiitori ja seejärel dirigendina "Vanemuise" teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Eduard Tubin on eesti väljapaistvamaid heliloojaid. Tema loometee oli pikk ja viljakas: esimesed helitööd valmisid juba 1920
tsellot ja juhatas laulukoori. Noorel muusikahuvilisel avanes võimalus osa saada Tartu ja ,,Vanemuise" kontserdielust. Lisaks seminarile astus Tubin 1924. aastal Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. Esimese aasta õppis ta Johannes Kärdi oreliklassis, kuid edasi kompositsiooni Heino Eller`i käe all. Tubin lõpetas Tartu Õpetajate seminari 1926. aastal ning töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõos. Samal ajal jätkas kompositsiooniõpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Tema tõsisem muusikutegevus algas 1930. aastal pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist. Aastatel 1931-1944 töötas Tubin esiti repetiitorina ja seejärel dirigendina "Vanemuise" teatris. Alates 1940. aastast asus ta ,,Vanemuise" teatris tööle peadirigendina. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. 1938. aastal käis Tubin end Budapestis täiendamas Zoltán Kodály juures
kontserdielust, kuulata "Vanemuise" sümfooniaorkestri esituses muusikat BeethovenistAleksander Skrjabini ja Heino Ellerini. Lisaks seminarile astus Tubin 1924. aastal ka Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. 1926. aastal lõpetas Tubin Tartu Õpetajate seminari ning töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõos, jätkates kompositsiooniõpinguid kõrgemas muusikakoolis. Tema tõsisem muusikutegevus algas pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1930. aastal. Aastatel 1931-1944 töötas Tubin algul repetiitori ja seejärel dirigendina"Vanemuise" teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 1938
1940. aastal lõpetas ta Tallinna Reaalgümnaasiumi, jätkates 1940–1943 Tallinna Tehnikaülikoolis ja õppides samal ajal ka Tallinna Konservatooriumis prof. A. Lemba juures. 1943–1944 oli ta vabatahtlikuna Soome sõjaväes, kust siirdus Rootsi ja lõpetas Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli puidutehnoloogina. Oma erialal tegi ta tähelepanu- väärse rahvusvahelise karjääri, millest on pikemalt kirjutanud tema kolleeg Malev Margus (2001, nr 1: 2). E. Juštšuki aktiivsem muusikutegevus piirduski džässiliku meeleolumuusika mängimisega üliõpilasaastail Stockholmi restoranides. Miks ta gümnaasiumipäevil aktiivsem ei olnud, ei oska arvata, sest võimalusi selleks oleks tõenäoliselt vanema venna Joann Juštšuki 302 (siis juba tuntud bassimängija) kaasabil kindlasti leida võinud. Küsida pole seda kahjuks enam kelleltki, sest nii tema ise kui vend Joann on surnud, tema rootslannast abikaasa, tänu kellele
annaabi.ee 
