Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat 1. Üldiselt Paralleelselt kulgevad kaks suunda: traditsiooniline ja eksperimenteeriv. Traditsiooniline lähtub ekspressionismist (eeskujuks näiteks „Wozzeck“) ja neoklassitsismist, samuti esineb ikka veel hilisromantilisi-puccinilikke teoseid. Üldiselt võiks seda liini nimetada ka narratiiveks ehk läbiva jutustusega ooperiks. Eksperimenteeriv suund paneb küsimärgi alla teksti, traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge, visuaalne element on veelgi suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse ...
(Hindemith, klaverisüit “1922”). Suur oli selle kõigega seoses jazzi mõju (harmoonia, rütmid, vahel ka jazzbandi koosseis). Vaimustuti ka tehnika arengust ning seda kasutati näit ooperilaval: valjuhääldid laval (et kaugusest kostvat muusikat või mingeid teateid edasi anda), grammofon laval sellele spetsiaalselt komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine (Berg “Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas
Žanri Antiik-Kreeka Prantsuse koomiline Operett, koomiline eelkäijad tragöödiad ooper ooper, prantsuse meelelahutuslik muusikalavastus Kus Ooperiteatris Teatris Teatris, muusikateatris esitatakse? Mis on Keskajal korraldati Prantsuse koomiline Kaasa on aidanud aidanud kaasa kirikus ja ooper. massimeedia tormiline tuntu-sele, linnaväljakutel areng. levikule? suurejoonelisi vaimulikke muusikali etendus. Üldine Muusikaline lavateos, Meelelahutuslik Muusikaline lavateaos,
oktoobril 2009 Cosi fan Tutte`i Rahvusooper Estonias. Osades olid: Aile Asszonyi-Fiordiligi,Donabell õde Helen Lokuta-Dorabella,Fiordiligi õde Rauno Elp-Guglielmo,Fiordiligi armastatu Oliver Kuusik-Ferrando,Dorabella armastatu Mart Laur-Don Alfonso,vana filosoof Kristina Vähi-Despina,teenijanna Loominguline juht ja peadirigent-Arvo Volmer Arvo Volmer on Eesti silmapaistvamaid dirigente, alustas oma dirigendikarjääri 1985. aastal Estonia teatris. Maailma konserdilavadel ja muusikateatris on Volmer leidnud korduvalt ja on juhatanud mainekaid orkestreid: BBC Phillharmonic(Manchester), City of Birmingham SO, Berliini Raadio SO,Sydney ja Melbourne`i sümfooniaorkestrid jt. On dirigeerinud oopereid ja ballette Moskva Suures Teatris, Soome RO-s jne. Alates 2004. aastast on Rahvusooper Estonia loominguline juht ja peadirigent. Tema heliplaadistuste seast tõusevad esile Leevi Madetoja kogu orkestriloomingust ning Eduard Tubina kõigi sümfooniate ja balleti ,,Kratt" helisalvestused.
Robert Annus (sündinud 19. mail 1984 Tallinnas) on Eesti näitleja. Õppis Tallinna Muusikakeskkoolis (klaver, oboe) ja lõpetas aastal 2008 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (23. lennu) lavastaja õppesuunal. Aastatel 2008-2013 ta töötas Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana. Ta on olnud ansambli Chupacabra solist ja ETV saatejuht. Peale laulmise mängib ta ka bajaani. 7 Lavastaja Lavastaja Roman Hovenbitzer on õppinud muusikateatris Götz Friedrich Ülikooli Muusika-ja Teatriakadeemisa Hamburgis. Ta assisteerib muu hulgas Willy Decker’it, Götz Friedrich’it, Harry Kupfer’it, Karoline Gruber’it ja Pet Halmen. Tema lavastajal töö viis teda paljudesse teatritsse nii kodu- kui ka välismaa omadesse, näiteks teatrisd Hagen, Kiel Opera, teater Vanemuine, Opera Festival Savonlinna. 8 Lühikokkuvõtted ajakirjandusest Err uudised:
proosatekstiga ja selline on ka ooperi libreto (tollane traditsioon oli värssides tekst). See tähendas radikaalset lahtiütlemist 19. sajandi tavadest. Ühtlasi pani Debussy sellega, et kasutas Maeterlincki näidendi teksti muutmatult, aluse 20. sajandil aktuaalseks muutunud nn literatuurooperile. “Pelléas ja Mélisande” Tegelased: Melisande Golaud Pelléas Arkel Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” loomistausta iseloomustab kaks tegurit: 1) ooperilibreto kriis prantsuse muusikateatris 2) sümbolism prantsuse ja belgia kirjanduses ning eriti sõnateatris. (Sümbolism oli suund 19. sajandi lõpukümnendite kirjanduses, kujutavas kunstis ja teatris, mis tekkis vastureaktsioonina realismile ja naturalismile ja milles sümbolite abil vihjatakse maailmale, mis eksisteerib nähtava maailma taga ning mida me ei peagi lõpuni mõistma.) 19. sajandi teisel poolel olid prantsuse ooperilibretode (grand opéra ja opera comique´i)
pooltoonideta diatooniline helirida. Pizzicato- keelpillide mänguviis, mängitakse keeli sõrmitsedes Polüfoonia- mitme iseseisva meloodia üheaegne kõlamine muusikas. Programiline muusika- instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks. Repetiitor- rolli või muusikalise partii kätteharjutaja muusikateatris Retsitatiiv- kõnelaul, kõnemeloodiat jäljendav laulmine Sakraalmuusika- vaimulik muusika Sünkoop- rõhunihe muusikalises rütmis, mille puhul rõhuline noot nihkub tugevalt taktiosalt eelnevale nõrgale (rõhutule) taktiosale tessituur- heliulatus Unisoon- ühehäälne kooskõla, mitme sama kõrgusega heli üheaegne kõlamine (mitme laulja või instrumendi ühehäälne laul või mäng). Virtuoos- mis tahes oskuste meisterlikud valdajad
Kutselises ainult kutselised näitlejad. Rakvere teatrihoone sai ainukeseks uueks teatrihooneks. Silmapaistvamad teatrid olid Estonia Tallinnas (juhtiv teater nii muusika kui ka sõnateater). Uus draamajuht oli Ants Lauter. Tema ajal kujuneski Estoniast juhtiv teater. Ütles, et teater ei pea koosnema üksikutest staarnäitlejatest, vaid kogu trupp peab olema heal tasemel. Populaarsed tegijaid teatrielus olid Hugo Laul, Paul Pinna, Liina Leiman, Enna Vilman. Muusikateatris oli Hanno Kompus (Estonia teatri ooperijuht), lavastas oopereid (viis selle uuele tasemele), hakkas ooperit käsitlema kui terviklikku käsitlust, oli üheks tuntuimaks teatrikriitikuks. Lavastas esimese eestlase poolt kirjutatud ooperi ,,Vikerlased". Esitati ka palju Euroopa tippteoseid. 30.- date alguses kerkis eile uus põlvkond lauljaid, kes olid väga kõrgel tasemel: Karl Ots, Ida Loo-Talvari. Operetid saavutati uus tase, püüti jõuda psühholoogilise joonega operetina
annaabi.ee 
