Prantsusmaa Võõrleegion
laskemoonakastidega ,,pommicades". Säärastes oludes möödusidki minu viimased kuud
Põhja-Vietnamis võrdlemisi üksluiselt, kui välja arvata mõne toetuspunkti abistamine
piiramisrõngast vabanemiseks või haavatute ja langenute otsimine mägedes. Sellise
tegevusega tuli aga kanda palju inimohvreid langenute ja haavatute näol, sest mäe otsas või
metsas varitseval vaenlasel oli alati valitud parem positsioon võitluseks. Selle tulemusena oli
minu Indo-Hiinas viibimise ajal 120 muusikandist langenud 26 meest, haavatute arvu ma
enam ei mäleta. Üksusele, kes normaalselt ei kanna lahinguülesandeid, oli see kaunis suur
kaotus. Kaotus tundus eriti valusana seetõttu, et tihti oli tegemist väljaõppinud kutseliste
muusikutega. Mitmelgi ida-alalt tulnud mehel oli konservatoorium selja-taga. See tegi mulle
kui väikesele asjaarmastajale palju meelehärma.
1949.a. oktoobrikuus tuli viimaks minulegi väljavahetuse korraldus. Meie transport oli
annaabi.ee 
